2500 trepiastet 24 tunniga II (Bosa)

 

Seiklused jätkuvad! Olles hommikul kalju tipust koobastesse ja tagasi roninud, viis serpentiinina kulgev tee mägede vahelt edasi jõe ääres asuvasse  Sardiinia väikelinna, millel nimeks Bosa. Sõidu ajal tekkis tunne nagu oleks taaskord mõnele kooliekskursioonile läinud, sest alguses oli buss täidetud loomahääli matkivate ja karjuvate kohalike koolilastega. Piisas bussijuhi ühest valjust noomitusest, et bussitäis elevil lapsi maha rahustada. Bosasse sõit oli tõeliselt vahva, kuna olime pidevalt ümbritsetud mägede või rannikuvaadetega.

Pilt53

Öömaja asus ühe linnaväljaku ääres hubases B&B`s.  Toas oli tunne otsekui oleks see vana linnamüüri sisse rajatud – seinavärvi vahelt paistsid kivimüürilaadsed võlvid.

Pilt54

 

 

Igas hotellitoas olid uhked dušikabiinid, mis lisaks põhifunktsioonile omasid veel vähemalt tosinat muud võimalust oma pesemiselamus paremaks muuta. Näiteks sai vihmaduši all, samal ajal veemassaaži nautides, kuulata raadiot, helistada sõbrale ja nautida erinevaid valguselemente. Sellisest vannitoast oli raske väljuda! Aga aega arvesse võttes kasutasime duširuumi väga ökosõbralikult.

 

 

 

Pilt52

Vaade rõdult, kust võis kiigata kõrvalseisvale linnaväljakule. Seal samas sai itaaliapärast hommikusööki võetud, mis koosnes kohvist ja nutellaga sarvesaiakesest. Itaallastel pole sugugi tavaks suurt hommikueinet võtta.

Pilt38

End mõnusalt sisse seadnuna võis alata vanalinna avastamine. Mööda kiviseid käänduvaid ja võrratult värvikirevaid tänavaid õnnestus mitu korda ära eksida, vaid selleks, et leida ennast järjest põnevamates ja silmipimestavamates kohtades.

Pilt49

Pilt48

Soovisime väisata Bosa kindlust, kust pidavat meeletult kaunis vaade avanema. Me ei osanud aga arvestada sellega, et juba niigi trepiline päev ei anna jalgadele ka õhtupoolikul armu. Mööda kitsaid tänavaid hakkasime mööda vanalinna aina kõrgemale suunduma. Kirevad tänavad oli lilledest ja tegusate sardiinlaste jutusuminast pahviks löövad. Kindlusesse minek ei olnud aga lihtne matk, pidime vallutama vähemalt sama palju treppe, kui hommikul koopasse jõudmiseks. Saan aga kindlalt öelda, et mitte üks osake minust ei kahetsenud ülesse jõudmist, sest vaade oli tõepoolest jõupingutust väärt. (Suur pilt üleval ja see väike siin all illustreerib seda, mida me oma silmaga nägime.)

Pilt51

Tagasi alla jõudes olime väsinud ja näljast kurnatud. Väikelinnas ringi tatsudes proovisime leida kohta, mis poleks tavaline turistilõks, vaid paik, kus kohalikku teisipäevaõhtul einestamas võid näha. Jõe ääres jalutades silmasime perekonda, kes neljakesi pitsakarp käes kodu poole jalutasid. Haarasime võimalusest ja küsisime, kust nende õhtusöök pärit on. Suundusime kiiruga samasse pitsakohta. Meid tervitas väheke tüdinenud itaallanna, kes ütles, et pitsa valmimist peame ootama 40minutit. Kui olime jõe ääres kolmveerand tundi jalgu kõlgutanud, saime oma poolemeetrise pitsakarbi koos suurusele vastava pitsaga viimaks kätte. Kui avasime karbi olime veendunud, et ei jõua kahe peale iialgi pitsat ära süüa. (Perekond, kes meist mööda läks oli 4-liikmeline ja nende pitsakarp oli samas suuruses meie omaga.) Aga 15 minutit hiljem, peale vaikuses keskendunult õgimist oli pitsa täiesti läinud. Ja peale sellist päeva mahtus veel gelato ka magustoiduks sisse!

Pilt56