Optimized-DSC05180

Hiinlastega ekstreempaadis kärestike vahel kihutamas

 

Tahad saada märjaks? Ühel päeval Lõuna-Kanadas, USA piiri ääres otsustasime öelda kõva häälega JAH! Niagara Fallsis ootas ees ekstreemne elamus, nimelt plaanisime sõita suuremat rahvaarvu ja armutuid kärestikke taluvaks ümber ehitatud superjetiga mööda Niagara jõge. Sellise seiklusturismi kogemuse tutvustuses oli kirjas, et keegi kuivade riietega koju ei pääse. Challenge accepted! Igatahes algas päev sellega, et viskasime oma kodinad motelli ära ja hakkasime liikuma kokku lepitud stardikoha poole. Google Maps vedas meid sel päeval täiesti armutult alt! Esialgu üsna lühikese otsana planeeritud teekond kujunes väga pikaks, väljas oli tõeliselt palav ja mööda pikka rahvuspargis kulgevat teerada mööda kõmpides hakkasid veevarud otsa lõppema. Õnneks oli tee peal suveniiripood, kust oli võimalik külma ja karastavat keelekastet juurde hankida.

Ühel hetkel polnud aega enam ülemäära alles jäänud ja pidime tempot kiirendama. Jõudsime ikkagi õigeks ajaks alguspunkti, tegime kiire registreerumise, kinnitasime allkirjaga ohtude teadlikkusest ja algaski sõit kompanii bussiga tõelise stardiraja algusesse. See asus Niagara-on-the-Lake’s, kus leidis esmalt aset juhtnööride andmine, misjärel hakkasime trobikonna Aasiast pärit turistidega koos jeti pardale minema. See turismigrupp nalja ei mõistnud, nad tõmbusid kokku ühtlaseks massiks ja ründasid kiirpaadi parimaid istekohti. Olgu ära mainitud, et kõik kandsid ühesuguseid kilekombinesoone, nii et silme ees viirastus aeg-ajalt seltskond Billy Boy’sid.

14_Devils_Hole[1]

Sõit algas aeglasema kruiisimisega mööda laia Niagara jõge, rahva ees rääkis mikrofoni kohalik hiinlane, kes küttis märjemaid ja ekstreemsemaid elamusi nautima tulnud seiklejaid jutuga vaikselt üles. Möödus veidi aega, kui jetiga hakati tegema esimesi trikke. Jeti kapten kiirendas ja siis pidurdas järsult, nii et mäslevad jõelained tekitasid minitsunaami, mis kastis kõik kohalviibijad jaheda veega üle. Aga see oli alles algus…

Hakkasime lähenema järjest ekstreemsematele kärestikele, jeti kargas ja hüppas kapteni kindla käe all pööraselt. Kõige hullumeelsematel hetkedel oli nina, suu ja kõrvad täiesti veega täidetud ja selge oleku taastamisega läks parajalt aega. Sõitsime ringi kohtades, kus niisama ujumine oleks kindlale surmaotsusele alla kirjutamine. Samas jeti pardal olemine oli oi-kui-lõbus! Ei läinudki kaua aega, kui kõik laevukese pardale tulnud julged olid läbimärjaks saanud ja unistasid vaikselt kuivadest riietest.

DSC05183

Siin on jäädvustus “veidi” märjaks saanud riietest!

DSC05182

And yes, we survived …

Seiklused jätkusid pärast (pool)kuivade riiete selga saamist, kuna meil oli vaja kuidagi tagasi linna saada, kuid sularaha polnud ja kaardimakset bussis ei aktsepteeritud. Õnneks juhtusime ühe sõbraliku bussitädi otsa, kes viskas meid lähima piletimüügipunkti juurde ära. Seal saime lunastada WeGo kaardid, millega siis rahvuspargi ja linnakeskuse vahet liikuda sai. Alles päeva lõpus jõudsimegi sealse piirkonna staari ehk Niagara juga uudistama minna, aga sellest juba mõnes teises loos.