Spontaanne suplus golfikuurortis

 

Sõitsime jalgrattaga mööda Lõuna-Sardiinia maapiirkonna teid ja juba üsna kaugelt oli peibutama hakanud mäe küljele rajatud väikelinnake. Kuskilt oli vaja leida väikest einet ja joogipoolist, sest hommikusest kohvist oli juba tükk aega möödunud ning arvatavasti selja taha jäänud juba mõnikümmend kilomeetrit. Seega, otseteed mägedest üles!

Otseselt selle linnakeseni ühtki viita ei olnud, nii et pidi sisetunnet usaldama. Õnneks see alt ei vedanud ja juba mõningase pedaalide tallamise järel avastasime end suure tõkkepuu eest. Tõkke kõrvalt valvemajakesest tuli välja valvur, kellele sai oma soove lühidalt selgitatud. Papi pakkus alguses nii itaalia kui saksa keeles rääkimist ning lõppude lõpuks sai temaga mitmete keelte segus asjad selgeks räägitud. Sõbralik suhtlemine jätkus hetkeni, kui teatasime, et kodumaaks on Eesti. Turvamees tõmbas kulmu kortsu ja lasi kuuldavale “aha .. Estonia – RUSIA!”. Ei olnud tuju pikalt rahvusvaheliste suhete teemasid lahkama jääda ning varsti avaneski tõkkepuu ühte kohalikku eliitkuurortisse.

Inimesed istusid uhkete majade ees aedades, grillisid liha ja nautisid mitte sugugi päikesepaistelist ilma. Teedel ei sõitnud ühtki autot ja snack place poole liikudes muutus ümbruskond üha inimtühjemaks. Jõudsime suure hotelli ette, mille siseaias ei viibinud ainsatki hinge. Seal valitses haudvaikus ja oleks võinud arvata, et hooaeg polnud veel alanud, kui just avanev uks fuajeesse poleks tekkinud mõtteid reetnud. Golfiväljakuga hotelli fuajees istus vaid üks mees, kes ei teinud ootamatutest külalistest väljagi ja vahtis ainiti televiisorit. Kuskilt õnnestus isegi välja võluda administraator, kes oli aktiivseid hotelli juurde jalgrattaid jätnud külalisi nähes tõenäoliselt üsna hämmeldunud. Lühikese jutuajamise tulemusena selgus, et golfiväljaku juures pidi olema snäkibaar, mis võinuks meie jalgrattamatka etteplaneerimata jäänud pauna kompenseerida.

Seda baari me ei leidnudki. Küll aga oli inimtühjas hotelli hoovis sügavsinise veega bassein. Kui see poleks olnud veega täidetud, siis ilmselt oleks juba käigu pealt tagasi pöördunud, sest kogu kompleks tundunuks täiesti hüljatud. Aga mida teha kontvõõrastena ühe golfikuurorti basseini juures? Näpuotsaga vee soojust katsuda? Ei, pikemalt mõtlemata sisse hüpata! Vesi polnud kaugeltki soe, aga sellest sai enne uuesti sadula selga hüppamist eriliselt värskendav elamus.