Optimized-atlanticcover[1]

Väljaheidetega hotellist vahustesse ookeanilainetesse möllama

 

Sõit Philadelphiast Atlantic City’sse võttis aega paar tundi, kuigi see ei läinud alguses ilma viperusteta, sest juba bussijärjekorras seistes hakkas kell väljumisajast mööda tiksuma. Mitte midagi ei juhtunud peale selle, et mõned töötajad soovitasid edasi seista ja oodata järgmise bussi väljumist, kuna eelmine olevat ülebroneeritud. Järgmine buss väljus alles paari tunni pärast! Karolin läks asja uurima ja lõpuks selgus, et kui ta poleks läinud selgitust nõudma, siis oleks buss koos juhiga teisel pool bussijaama tühjalt edasi seisnud. Viie minuti möödudes jõudis autobuss ette ja reis ookeaniranniku poole võis alata. Bussitransport on Ameerikas väga kõikuva kvaliteediga, nii et kohati on võimalik saada uskumatult kehva teenindust, mille kõrval odavlennufirmade töötajad tunduvad nagu erilisi koolitusi läbinud staarid.

Buss peatus ühe suure kasiino maa-alusel parkimisalal ja juba väljudes hakati osadele mängupaketi soetanutele kasiinokuponge jagama. Meie aga suundusime Baymont Inn & Suites hotelli poole.

Me olime kursis hotelli halva tagasisidega, aga kuna ööbimispaik oli kõigest paariminutise jalutuskäigu kaugusel  ja sama kaugusega hotellidest ikka mitu-mitu korda parema hinnaga, otsustasime riskida. Fuajeesse astudes ei jäänud silma midagi väga eriskummalist. Kergelt kulunud kolmetärniasutuse vastuvõtus andsid meile toavõtme umbkeelsed hindud. Astudes hotelli sisemuse poole selgus, et külaliste lift ei ole töökorras. Selleks, et oma tuppa saada, mis asus 6ndal korrusel oli kaks võimalust: Kas kasutada treppi või töötajate lifti. Selleks, et lifti saada, pidi minema piki räpast koridori. Lift oli aeglane, peatus suvalistel hetkedel ja võis vahepeal üldse keelduda töötamast.

DSC05534

 

Lifti astudes olime surutud kokku toateenijannade ja nende mustapesukärudega ja teiste hotellis ööbijatega. Seinad olid kollakaks tõmbunud ja kitsast ruumi täitis vinge lehk. Hingasime välja jõudes kergendunult. Selle kõrval, et suur osa hotellist oli totaalne peldik, vedas meil toaga väga. Tuba oli ruumikas ja diivaniga.

DSC05458

Kusagil ei olnud mustust ja mööbel ei olnud väga kulunud. (Me olime enne reisi arvustustest ka tubade kohta igasuguseid jubedaid asju lugenud). Peale tuppa pagasi jätmist ei olnud mul tuju haisvat lifti oodata ja seega otsustasime trepist alla minna. Avasine ukse, mis treppidele viis ja mulle hakkasid ninna kellegi eelmise õhtu rummi ja õhtusöögi segu jäänused. Liftist hullemgi lebra täitis koridori, Kusagil neljanda korruse peal kohtasin aga midagi, mida ei osanud oodata. Keset treppi, otse meie ees olid kellegi väljaheited. Võib julgelt väita, et ma olin viienda korruse uksest kiirelt väljas ja alla fujaeesse jõudes kohe väga eriskummalisest juhtumisest teatamas. Administraator vaatas mind tuima näoga ja ütles, et on olukorraga juba kursis – ei ühtegi vabandust ega viisakusavaldust. Edaspidi kasutasime nina kirtsutades lifti.

Ühel õhtul läks üks bikiinides naine hotelliadministraatoritega rääkima ja palus, et talle viidaks tuppa suur peegel. Administraatorid noogutasid, lubades selle kiiremas korras kohale viia. Naine jäi hetkeks mõtlema enne lahkumist ja küsis, kas vastuvõtutöötajad teavad üldse tema toanumbrit. Sellele järgnes piinlik vaikus, töötajad jäid mokk töllakil daami vallatuid kurve imetlema, lastes lõpuks kuuldavale “okei, okei, okei, mis on su toa number?” Usaldusväärne punt, pole kahtlustki…

Atlantic City põhiline piirkond on boardwalk (puidust laudtee), millest ühel pool on ookeanirand ja teisele jääb tohutus koguses baare, restorane, poode ning kasiinosid. Loomulikult sai esimese asjana laudteelt maha astudes ranna poole joostud, et katsuda vee soojus ära ja unistada juba järgmisel hommikul algavast täispikast rannapäevast.

USA17

Jah, vesi oli soe … ja väga soolane! Pärast esimest tutvumist USA ookeanirannikuga sai vaadatud ringi boardwalkil, mis on õhtul eriti suurte rahvahulkadega täidetud. Enamik poode ja baare on mõned kõlarid tänavapoolsele küljele vedanud, nii et ringi jalutades kostub igalt poolt kõikvõimalikku muusikat.

USA14

Tellisime Gino’s nimelisest kohast pitsa, mis oli lihtsalt nii suur, et seda sai veel hotellitoas järgmisel päeval mikrolaineahjus soojendatud.

USA6

USA18

 

 

 

 

 

 

Ookeanis oli ülimõnus ujuda või niisama lainetes hullata, sest kohati olid lained väga võimsad. Paljud ootasid viimase hetkeni ja siis hüppasid otse vahusesse laineharja või lasid end veel edasi kanda. Viimasel hommikul lisandusid lainetele vee kohal õppusi tegevad hävituslennukid, mis tekitasid meeletut müra ja tiirutasid nii ranna kui linna kohal tükk aega. Merega võrreldes on ookeanis ujumine palju lõbusam ja pole üldse raske end sinna pikemaks ajaks unustada. Rannik oli tuttav USA filmidest, kus võib tihti näha ookeanirannikut just sellisena, et see algab rohelise rannaniiduga, jätkub kollase liivaga ja lõppeb silmapiirini ulatuva veega.

USA4

Ühel päeval otsustasime kõige intensiivsema päikese ajal minna New Jersey kõrgeimasse (ja USAs tervikuna kolmanda koha väärilisse) tuletorni. Abseconi tuletorni tipp asub 52 meetri kõrgusel ja üles ronimine toimus mööda kitsast keerdtreppi.

USA9

Teel tuletorni tippu võis näha erinevatest akendest osakesi üleval avanevast panoraamvaatest. Lõpuks vaateplatvormini jõudes ulatati kaardike kirjaga I saw the light! ehk õnnitlused ronimise premeerimiseks. Ülevalt avanesid tõesti ägedad vaated Atlantic City’le, näha võis ranna ääres kihutavaid kaatreid ja kõrgustesse pürgivaid kasiinohooneid.

USA10

Kaugemalt paistavad kasiino Borgata ja selle juurde kuuluv luksushotell.

USA19

Loomulikult ei saanud sellise vaatega kohast üle ega ümber ühest selfist!

USA11

Tuletornist tagasi randa liikudes läksime mööda boardwalki osa, kust me polnud enne käinudki. See laudtee on tõesti pikk, kogunisti mitu kilomeetrit!

USA13

Õhtul avastasime ranna äärest sellise liivaskulptuuri ehk Greetings from Atlantic City! Taustaks on kai peale ehitatud lõbustuspark erinevate atraktsioonide ja isegi kardirajaga!

USA15

Viimasel hommikul läksime Monopoly lauamängule pühendatud monumendi/mänguväljaku juurde. Nimelt said selle mängu loojad inspiratsiooni just nimelt Atlantic City’st.

USA20