Albaania neiu viis meid Horvaatiale lähemale ja kostitas limonaadiga

 

India reis oli läbi. Zürichi lennujaama jõudes olid mõtted veel kirjud ja muljeid palju. Maandumise hetkest alates oli meil lennujaamas aega 4-5 tundi, et minna jätkulennule Helsingisse. Aga meil oli teine plaan…

Kõigepealt läksime öise lennu (tõstke arvuti taga käsi üles, kes öölendudel magada saavad ja kirjutage kommentaaridesse, mis valemiga see teil õnnestub) järel otse Swiss lounge, et hommikueinet võtta ja internetiühenduse abil plaani pidada. Vaatamata unistele ja pooleldi kinni vajunud silmadele leidis hommikusöök ikkagi õige tee kõhtu. Kuigi olime ootesaali sisenedes lasknud sisse skännida pardakaardi Helsingi lennule, siis tegelikult oli plaan ette võtta seljakotireis Horvaatiasse. Teisisõnu mõtlesime oodata lounge‘s lõunasöögi serveerimiseni, kasutada senikaua ideaalset võimalust internetti ühenduda (tol hetkel polnud õrna aimugi kauaks seda luksust võiks jaguda) ja toibuda pea 9-tunnisest lennust. Pärast seda, au revoir!

Google Mapsi, Michelini sõiduplaneerijat ja teisi nutikaid veebilehti sirvima hakates jõudis meile kohale, et eeltööd jäi kuidagi väheks. Õigupoolest oli see täiesti tegemata. India reisi planeerimine võttis kõvasti aega, ülikoolis oli eksamite periood ja enne minekut tegelesime erinevate elamuste testimisega. Jah, nüüd oli vaid selge see, et tahtsime Horvaatiasse välja jõuda. Tõotatud kaunite randade riik, kuhu igal suvel nii mõnedki eestlased auto või lennuki abiga tee leiavad.

Kuidas saada Šveitsi lennujaamast Horvaatiasse? Alustuseks pidime minema lennujaama postkontorisse. Nimelt olime saatnud Eestist Zürichisse suure paki, kuhu sisse mahutasime mõned paljastavamad suveriided (India on ikka konservatiivne riik), magamiskotid ja … telgi! Põhjus seisnes selles, et Indias poleks olnud mugav telgi ja muu kaadervärgiga ringi reisida. Nii kuumas kliimas on iga lisakilo ristiks kaelas. Oi, aga kas pakk jõudis üldse kohale? Viimase hetkeni polnud meil õrna aimugi, milliseks Tallinnas Postimajas teele saadetud kasti saatus kujunes. Lootsime, et kuskil keskjaamas ei otsustatud pakk kogemata Bora Borale saata.

Vaade, mis avaneb valesti saadetud pakile (hüljatud, aga õnnelik)

Vaade, mis avaneb valesti saadetud pakile (hüljatud, aga õnnelik)

Aga ID-kaarti näidates anti nõudmiseni saadetud pakk kätte, mille avamisel selgus, et seal oli rohkem kaitsvat vahtkummi kui muud sisu. Kui saime paki sisu omavahel ära jagatud tekkis küsimus, kuhu üldse lennujaamas tühja postipaki jätta. Kes on lennujaamas valvsa silma ja kõrvaga olnud, siis kindlasti on märganud, et kahtlased vedelema jäetud pakid võivad turvatöötajates paanikat tekitada. Leidsime terminali eest siiski suurema prügikasti, mille kõrvale saime mugavalt üleliigse kilo maha jätta.

Nüüd jõudsime jälle esialgse küsimuse juurde tagasi ehk kuidas saada Zürichi lennujaama uste eest Horvaatiasse. Kindlasti on variant taaskord lennujaama sisse kõndida, minna kassasse, osta pilet ja Zagrebis maanduda. Heal juhul viib tšarter otse Dubrovnikusse. (Nali! Me olime pankroti äärel.) Hmm, valisime vist keerulisema variandi. Nimelt hakkasime terminali lähedal asuva bensiinijaama sissesõidu poole kõndima, samal ajal tegime äsja tekkinud olukorra üle nalja.

Mõlemad oleme varem Eurotripi läbi teinud, Robert semu Edgari ja Karolin sõbra Sandoriga. Aga nendest trippidest oli Zürichis teekonnaga algust tehes tükk aega möödas. Seega seisime sissesõidu lähedale pöial püsti, jäime ootusärevuses esimest autot ootama ja … autot ei tulnud! Alguses võtsid pidevalt mööduvad ja ükskõiksete nägudega otsa vaatavad juhid nõutuks. Aegamööda hakkasid mälestused hääletamise karmist reaalsusest meenuma. Autojuhid ei oota elavas järjekorras, et hääletajaid peale võtta. Vahel peab tee ääres seisma vaid mõne minuti, aga vahel pärapõrgus hääletades ei saagi auto peale. Kunagi. Punkt.

Huvitav, kus kohas me täna õhtul ööbime? Tegime nalja, et telk on olemas, nii et kuhugi lennujaama lähedale muruplatsile saaks Polizeid trotsides öömaja püsti panna. Varsti polnud enam naljakas. Mingil hetkel selle tõsisema aja jooksul saime auto peale. Emotsioonid olid korraks laes, kuna lõpuks saime edasi liikuda! Siiski mitte veel Horvaatiasse, vaid järgmisesse linna nimega Winterthur. Autojuht oli kõva volüümiga (aga mitte volüümikas) ja jutukas Albaaniast pärit noor naine, kes rääkis, kuidas ta on ise hääletamisreisidel käinud ja nüüd meeleldi noori auto peale võtab. Enne sõitmist käis ta bensiinijaamas kütuse eest tasumas ja tõi meile kohalikku limonaadi Rivella. Omapära on selles, et jooki on lisatud piimavalke. Kihisev ja külmalt kustutab janu küll!

Enne autost väljumist kuulsime veel sellest, kuidas Šveitsi inimesed on ikka kinnise suhtumisega ja nii mõnedki albaanlased on oma elukohaks Šveitsi valinud. Nähtavasti albaanlastele Alpide vahel elamine halvasti ei mõju, sest meie kõige esimene juht endasse sulgunud olemisega küll polnud. Winterthuri linnakese bensiinijaamas tõstis meid albaanlanna jälle tänavale. Ta ütles, et oleks muul ajal isegi kaalunud meie edasi viimist, aga tal olid juba plaanid tehtud. Vanaema ootas!

Meid ootasid vanaema asemel asfalt, puud ja liiklusmärgid

Meid ootasid vanaema asemel asfalt, puud ja liiklusmärgid

Kui nüüd Šveitsi kaardi ette võtta, siis me olime edasi liikunud, aga kindlasti mitte piisavalt. Aeg oli pöidlaga vehkima hakata. Ja oodata. Jällegi hakkas meenuma võimalik väga-väga pikk maantee ääres kükitamise ja bensiinijaamades inimeste tülitamise periood. Tükiks ajaks seesugune olemine meil kujuneski, aga lõpuks vedas ja saime auto peale. Seekord oli juht sakslasest keskealine mees, kes elab Šveitsis ja sõitis tol hetkel Saksamaale sugulastele külla. Kohe alguses sai meile selgeks, et Saksamaale pole meil Horvaatiasse sõitmiseks küll minna vaja. Tagantjärgi, oh, milline iroonia! Esmalt rääkisime juhile mõttest Walensee ääres telkida, ent see suur järv jäi konkreetsest marsruudist täiesti kõrvale. Arutasime omavahel läbi, jõudes mõistmiseni, et Šveitsist kiiresti välja saamine annab võimaluse rohkem Aadria mere päikest püüda. Pealegi pärast Indias tehtud road tripi Himaalaja jalamile ei tundunud mäed enam sugugi nii eksootilised.

Autos arutasime reisimisest, poliitikast ja elust Šveitsis-Eestis. Juht ei osanud inglise keelt täiesti soravalt ja vabandas sellepärast mitu korda, aga meid ei häirinud tema keelekasutus sugugi. Vastupidi, see on äge, kui inimesed astuvad mugavustsoonist välja ja proovivad end võõras või veidi ununenud keeles väljendada. Igatahes meenutas meie autojuht, kuidas ta oli ise noorena seljakotiga reisinud ja hääletamas käinud. Mainis, et see on üks põhjustest, miks ta tänase päevani hääletajaid tee pealt autosse kutsub. Jah, siin hakkab muster tekkima. Endised hääletajad võtavad palju suurema tõenäosusega mõne seljakotiga rändaja teepervelt auto peale!

bulabula

Täpselt selline nägi osa meie edasisest teekonnast kaardi peal välja. Järgmisest hääletamisloost saate teada, kui kõrgele meie ei-viitsi-enam-tahaks-sooja-duši-alla-meeter tõusis ja millega tegelevad Austria garaažijoodikud vabal ajal!

Leave a Comment