Kristiina Keps: lusikatäis piprateri teeb rootslased terveks

Aga klassi peab ju kordama?
Kõik olid väga toetavad, aga eks pere ja sõbrad said sellest teada juba siis, kui mul see idee üldse tekkis. Ilma nende toetuseta ma poleks ilmselt vahetusaastale jõundud. Üsna tihti küsiti, kas kahju ei ole sellest ühest aastast? Pärast peab ju klassi kordama ja siis oled nagu eluga aasta võrra teistest maha jäänud, pead uude klassi minema jne. Aga tegelikult annab üks vahetusaasta kordades rohkem sulle juurde kui mõni tavaline aasta Eestis. Siiski kõik, kellele ma sellest vahetusaasta plaanist rääkisin, arvasid, et see on väga äge idee.

7

Safranisaiakesed

Safranisaiakesed ja võileivalaud
Mind üllatas kui vara seal jõule tähistama hakati. See võis olla ka ainult minu vahetuspere ja klassikaaslaste viga, aga nemad alustasid jõulude tähistamisega juba novembris. Mu vahetusperes oli lausa seitse suurt kolimiskasti jõulukaunistustega, mis kõik novembri alguses välja otsiti ja üles pandi. Ka koolis tõid ühed klassivennad väikese kunskuuse tuledega klassi ja panid vahetundides jõululaulud käima, aga koolis oli see pigem naljaga. Kodus sai tõesti tervelt kaks ja pool kuud järjest ainult jõululaule kuulda, sest jõulud olid juhtumisi mu vahetusema lemmikpüha. Rootsi jõuludega on üldse üsna huvitav lugu. Neil on enne jõule veel üks väga tähtis püha lucia (eesti rahvakalendris peaks see olema luutsiapäeva nime all), mida tähistatakse 13. detsembril. Siis toimuvad koolides ja kirikutes kontserdid, kus üks tütarlaps on riietatud Luciaks, tal on seljas valge kleit, punase vööga ja peas põlevatest küünaldest kroon. Sellel päeval ja ka üldse terve detsembrikuu vältel süüakse lussekatter’eid, mis on spetsiifilise kujuga safranisaiakesed. Jõulude ajal ei sööda sellist uhket sooja jõulupraadi nagu meil Eestis. Neil on hoopis võileivalaud, kust ei puudu kindlasti heeringas, lihapallid, vorstikesed ja jõulusink. Jõululaupäeval kell 15.00 vaatavad nad telekast Piilupart Donaldi jõulusaadet (rootsi k Kalle Anka och hans vänner önskar God Jul). Sellel on iga aasta u 3 mln vaatajat ja seda näidatakse alates 1960. aastast. Rootslastel on ka eriline jõulukarastusjook, mida juuakse u 50 mln liitrit aastas. Seda kutsutakse julmust’iks.

2

Mina Stockholmi kuningalossi ees

Korter pitsarestorani kohal
Mul olid peres ema, isa ja 10-aastane vend. Tegelikult oli pereemal ka kaks vanemat last, kuid nad elasid eraldi ja neil olid juba oma pered. Nad olid kõik alati väga rõõmsameelsed ja positiivse ellusuhtumisega, isegi kui kõik alati hästi ei läinud. Nad hoidsid perena kokku ja ma tundsin ennast seal teretulnult. Ma olen neile väga tänulik, et nad mu oma peresse võtsid. Me elasime Lõuna-Rootsis, ühes 18 000 elanikuga linnakeses. Meil oli viietoaline korter kohe ühe pizzeria kohal. Käisime seal all päris tihti söömas ja seal oli parim pitsa, mida ma kunagi saanud olen.

6

Üks füüsika praktikumidest koolis, kus me käisime õhtul õues tähti vaatamas

Kooli poolt anti Macbookid
Kool oli Eesti omast üsna erinev. Mul algas kool iga päev erineval ajal, esmaspäeviti näiteks 8.15, kolmapäeviti 9.50 ja neljapäeviti 11.45. Tundidel polnud ka kindlaid pikkuseid, ühel päeval võis matemaatika tund olla 40 min, teisel päeval jällegi 1 h 35 min. Mul oli tavaliselt 2-5 ainetundi päevas. Lõunat saime koolis tasuta süüa ja alati oli mitut sorti sooja toitu. Õpilane sai valida, kas ta tahab suppi või praadi, kas sealihaga või kanaga jne. Alati oli ka eraldi taimetoitlaste toit ja salatibaar, kus said salati endale ise kokku panna. Polnud mingeid kindlaid portsjone ette antud, kõik võisid võtta nii palju kui ise soovisid. Kuigi tunniplaanis oli kirjas, mis vahetunni ajal sa võiksid lõunat süüa, oli see pigem soovituslik. Kuna kõikidel on tunnid erinevatel aegadel ja erinevate pikkustega, siis oli söökla avatud lihtsalt veerand kümnest kaheni ja sa võisid minna sööma ükskõik kuna selles ajavahemikus. Tunni ajal oli väga vaba kord. Õpetajaid kutsuti eesnime pidi ja nendega suheldi nagu oma sõpradega. Siiski ma ei ütleks, et neil mingit autoriteeti poleks olnud. Nende arvamust hinnati väga. Kooli poolt said kõik õpilased endale MacBookid ja tundides kasutati pidevalt läpakaid. Matemaatika tund on ainuke, kus lahendati ülesandeid paberile. Tundide ajal oli ka lubatud süüa ja juua, vaikselt kõrvalkappidega muusikat kuulata jne. Matemaatika ja keemia tundides oli üsna tihti nii, et õpilased lahendasid iseseisvalt ülesandeid ning kui millestki aru ei saanud, siis kutsusid õpetaja enda juurde. Tahvli ees koos ülesannete lahendamist väga ei olnud. Kontrolltöid oli üldse igas aines umbes kolm korda aastas. Mõnes natuke rohkem, mõnes vähem. Need tööd olid aga alati üsna suure mahuga. Tundides oli üsna suur osa iseseisval tööl ja faktide pähetuupimise asemel üritatati õpilastes just arendada analüüsimise ja mõtlemise võimet.

Üks väga naljakas asi kooli juures on see, et kõik kirjutavad hariliku pliiatsiga. Nad isegi ei oma pastakaid. Eestis õpetajad saaksid kreepsu kui keegi tuleks kontrolltööd harilikuga kirjutama, aga seal oli see täiesti normaalne. Nende jaoks tundus ulme kirjutada pastakaga, sest kui midagi sassi läheb, siis ei saa ju kustutada, peab sodima hakkama ja see näeb ju kole välja. Kui ma pastakaga matemaatika tunnis kirjutama hakkasin, siis vaadati mind kui imelikku. Ega mul muud üle ei jäänud, kui minna poodi ja osta endale ka hunnikuga neid mehaanilisi harilikke, nagu kõikidel teistel, ning harjuda igal pool harilikuga kirjutama. Isegi riiklikud eksamid aasta lõpus kirjutati harilikuga. Ma pole elus varem kirjutanud mingit 600 sõnalist inglise keele kirjandit harilikuga ja ilmselt Eestis ei avane mul võimalust seda korrata, sest siin lihtsalt keegi ei hakkaks arvestamagi su tööd, kui see on harilikuga kirjutatud.

Liseberg lõbustuspark, mis on väga ilus ja äge koht. Kindlasti tasub suvel sinna minna.

Liseberg lõbustuspark, mis on väga ilus ja äge koht. Kindlasti tasub suvel sinna minna.

Soovitused kõigile, kes Rootsi reisivad
Kui näiteks juhtute Rootsi detsembri keskel, siis soovitaks kindlasti mõnda luciakontserdit kuhugi kirikusse vaatama minna. Ka jaanipäeva ajal (rootsi k midsommar) on väga toredad pidustused. Juuni keskel on gümnaasiumi lõpetajatel studenten, neil on valged lõpumütsid peas ja nad sõidavad linnades ringi kastiautodega, seda on ka väga huvitav vaadata. Spetsiaalselt selle pärast ma küll Rootsi ei läheks, aga kui olla seal umbes sel ajal, siis tasub silmad lahti hoida tänavate peal. Augustis on surströmming’u hooaeg. Surströmming on rootslaste haisev hapendatud räim, mis on ülemaailmselt tuntud. Kes julgeb, siis võib minna augustis seda proovima. Seda süüakse rohkem küll Põhja-Rootsis, aga seda leidub igal pool. Tuleb meeles pidada, et surströmming’u karp tuleb avada kindlasti õues ja kui võimalik siis jooksva vee all.

4

Kohtadest soovitaksin ma vaadata ringi Stockholmi vanalinnas ja kuningalossi juures, aga kuna ma ise ei elanud seal, siis ei oska ma ka täpsemalt öelda kuhu võiks seal veel minna. Suuruselt teises linnas Göteborgis käisin suvel Lisebergi lõbustuspargis, kus oli minu arvates väga tore. Kui on soe ja ilus ilm, siis saab seal väga mõnusa päeva veeta. Lõuna-Rootsis Helsingborgi linnas on Tropikariet, kus on troopilised loomad. Selle loomaaia muudab eriliseks see, et paljud loomad on seal lahtiselt. Näiteks nahkhiired lendavad sul ümber pea ja väiksed ahvipärdikud ronivad puuokste peal igal pool sinu ümber, sest seal pole mingied klaase ega võrke ees. Sa saad praktiliselt neid loomi katsuda.

 

Eriskummalised asjad Rootsi juures
Mu vahetusperel oli ka päris mitu kummalist kommet. Näiteks märtsi lõpus pidid kõik ära sööma lusikatäie valgeid piprateri, sest see pidavat kõik nakkushaigused eemal hoidma. Ma küll ei näe loogikat selle taga, aga ma ei hakanud nendega ka vaidlema sel teemal. Rootslased räägivad nädalates, sellest oli alguses raske aru saada ja sellega harjumine võttis aega. Näiteks kui küsida, et mis kuupäevadel meil koolis vaheaeg on, siis kellelgi pole õrna aimugi, aga kõik teavad, et see on nädal 16. Ma tegin ükskord oma perele frikadellisuppi ja nad olid täiesti vaimustuses sellest. Käisid ringi, et vaadake kõik, kui armsad väikesed lihapallikesed. Minu vahetuspere polnud kordagi frikadellidest kuulnud, kuigi ma vaatasin järgi, ja selline sõna on täitsa olemas rootsi sõnaraamatus. Poes aga frikadelle eraldi ei müüda, seega pidin need ise tegema. Rootsi tähestikus pole Ü-tähte, siiski kirjutavad nad sõna „müsli“ täpselt nii nagu meie eesti keeleski, Ü-tähega ja puha. Seletust ei osanud nad mulle välja tuua, arvatavasti kasutavad nad lihtsalt saksa keelset sõna. Rootsi keeles on hunnikuga väga eriskummalisi sõnu, mida eesti keelde ei saagi tõlkida. Näiteks sõna vabba tähendab seda, kui puudud töölt, sest pead haige lapsega kodus olema. Sovmorgon tähendab otseses mõttes magamise hommikut. Need on need hommikud, kus kooli või tööle peab minema natuke hiljem kui tavaliselt, ja saad hommikul kauem magada. Rootsis juhtuvad sovmorgon’id üsna tihti, mul oli neid iga nädal. Nädala sees on rootslased väga tervisliku toitumise ja eluviisidega, aga nädalavahetusel võtavad nad vabalt. Laupäevaks ostetakse koju tavaliselt mitu kilo kaalukomme (need on Rootsis kaks korda odavamad kui Eestis) ning siis süüakse laupäeva õhtul terve perega rõõmsalt kommi. On lausa eraldi sõna lördagsgodis, mis tähendabki laupäeva kommid.

9

Koos osade teiste vahetusõpilastega peale 5 km Color Runil jooksmist.

Sõbralikud rootslased
Ilmselt kõige suurem vau-moment oli vahetusaasta märtsis, kui ma lihtsalt üks hetk avastasin, et ma räägin rootsi keelt juba üsna ladusalt. Oktoobris alustasin perega rootsi keeles rääkimist, aga see oli ikka juba purssimine alguses. Tulid ainult üksikud sõnad ja isegi kui suutsin mõne lause moodustada, siis oli see grammatiliselt üsna vale. Ma isegi ei tea, kuidas see rootsi keel järsku tulema hakkas, kogu aeg lihtsalt kasutasin seda ja üks hetk avastasin, et tuleb juba täitsa hästi välja. Muidugi suutis mind alati hämmastada rootslaste sõbralikkus ja vastutulelikkus. Tänaval ja poodides kogu aeg inimesed naeratavad ja tevitavad sind. Rongis ajab piletikontrolör alati sinuga paar sõna juttu jne. Kui abi vajad, siis aidatakse alati. Kui ma olin rootsis kõigest mõned nädalad olnud, leidsin, et tunnen puudust klaveri mängimisest (olin sellega tegelenud juba üheksa aastat Eesis). Otsisin lihtsalt Googlest, kas mu kodu lähedal on mõni muusikakool, ja leidsin ühe. Otsustasin neile inglise keeles kirja kirjutada ja minu üllatuseks olid nad igati nõus otsima mulle mõne tühja klassi, kus ma endale sobival ajal saaksin klaverit mängimas käia. Ma ei oska öelda, kas Eestis suhtutaks sellesse sama mõistvalt, kuid mina olin rootslaste vastutulelikkuses väga meeldivalt üllatunud.