Grete Post: hai lahkamine, USA riietusstiil & lummav loodus

Lähedased nii mures kui vaimustuses
Kuna elan üpris väikeses paigas Eestis, siis enamik lähedasi olid vaimustuses ja uhked minu ettevõtmise üle. Neist keegi polnud kunagi varem midagi sellist teha julgenud. Rääkimata sellest, et keegi neist ise ei ole kordagi USAs käinud. Muidugi olid nad mures, kuna kui oleksin valinud mõne Euroopa riigi oma vahetusaasta sihtkohaks, oleks aasta jooksul mulle külla tulemine olnud suurema tõenäosusega võimalik. Sõbrad ja tuttavad toetasid ja elasid mulle kaasa igal sammul, kuigi muidugi ka neil oli veidi kurb. Teadsime, et ilmselt suhtlus ei jää aasta jooksul väga tihedaks, kuid side nii lühikese aja jooksul ei saa kuskile kaduda. Õpetajad olid koolis üpris vastuolulised. Kuna läksin peale kümnendat klassi, oli mul suurepärane klass, kellega läbi gümnaasiumi minna, kuid mind see ei morjendanud. Mõned õpetajad olid skeptilised minu otsuste suhtes, et kas see on ikka õige, poleks ju mõtet klassi kordama jääda, et tagasitulek oleks raske, kui oled Eesti koolisüsteemis maha jäänud. Saab ju ka minna ülikooli ajal. Teine pool õpetajatest aitas dokumente täita ning pooldas seda, et võib ju vahelduseks end teises haridussüsteemis proovile panna.

DSC02620

Euroopast meeldivalt erinev
Kindlasti üllatas mind esimene kokkupuude USAga, mil maandusin Chicago lennujaamas. Reisisin üksi ja esiteks pidin minema läbi tollikontrollist, kus viisat kontrolliti. Olin väga närvis. Too härra, kes viisasid kontrollis, oli aga väga viisakas ja rääkis, et ta isegi on Chicagos ostnud omale eesti leiba. Ma polnud arvestanud, et mõni töötaja peaks mulle midagi sellist oma elust mainima. Seejärel tuli mul kokkupuude afroameeriklastest töötajatega, kelle jutust ma nende aktsendi tõttu ei saanud midagi aru. See ajas segadusse! Seejärel saabus mu esimene n-ö “USA filmi stseen”. Pidin küsima, kust saada lennujaamas rongi peale. Selleks pöördusin kohaliku korravalvuri poole, kes oli üpris kogukas valge härra. Ta rääkis täpselt nii nagu olin varem vaid filmides kuulnud. See kõik just oligi üllatuslik, kuna kogu USA õhkkond hakkas ühtäkki olema nii meeldivalt erinev Euroopast.

landscapee

Tervelt neli peret
Elasin terve aasta Washingtoni osariigis, Seattle’s. See on eelkõige tuntud Bill Gatesi ja Microsofti poolest. Teisalt asub seal esimene Starbucks, mille tõttu on ta ka USA n-ö kohvipealinn. Pluss hipid, pidev vihm, “Videviku” saaga toimumiskoht ja palju muud head. Aasta jooksul elasin lausa neljas erinevas peres. Nad kõik õpetasid mulle midagi erinevat just tänu nende eluvaadetele. Saabudes ühendriikidesse suundusin elama üksiku naise juurde, kes oli Lähis-Idast ajutiselt tulevate noorte inglise keele eraõpetaja. Seejärel kolisin veidi vanema paari juurde, kes töötasid Boeingus ja haiglas. Lisaks neile oli peres ka teine vahetusõpilane Šveitsist. Temaga klappisime kohe ja kutsun siiani uhkusega oma õeks, kuigi me pole veresugulased. Kolmas pere oli minu jaoks midagi enneolematut. Ema, isa, 3 tüdrukut ja 1 poiss, kes olid minust kõik nooremad. Lisaks neile oli meie väikeses majas ka Saksamaalt pärit vahetusõpilane ja koer ning kass. Energiat oli selles majas raske õhtu lõpuks säilitada. Ka ei olnud mul varasemaid kogemusi väikeste lastega, mida sain seal õppida. Nende juures elamine esitas suurt väljakutset, kuid nad pugesid mulle sügavale südamesse, mis tegi lahkumise raskeks. Aasta lõpuks elasin klassiõe ja hea sõbranna juures, kelle pere oli pärit Inglismaalt, kuid kelle kõik kolm last olid sündinud USAs. Seal leidsin juskui oma pere, kus tundsin, et ei taha veel Eestisse tagasi tullagi. Kõikide peredega käisime väljasõitudel ja sain ka kogeda taimetoitlaseks olemist, mis tundub suur eneseületus, kuid mida tehes ei pane sa varsti tähelegi, et pole ammu liha söönud.

DSC00913

Merebioloogias sai haid lahata
Käisin kahes erinevas koolis. Esimeses algasid tunnid kell 07:35, teises aga 07:50. Tunnid kestsid vastavalt päevale 50 minutit, kui oli kuus tundi või 90 minutit, kui oli kolm tundi. Vahetunnid 6 minutit, et ühest klassist teise jõuda ja söögivahetund kestis 30 minutit. Koolipäev lõppes kõigil üheaegselt. Veidi peale kella kahte või kolmapäeviti enne kella ühte. Kuna olin vahetusõpilane, siis mul oli vaid 2 kohutuslikku õppeainet. Need olid USA valitsus/ajalugu ja inglise keel. Ülejäänud tunnid sain valida ise. Kaks semestrit andis mulle suure valiku. Minu tunnid olid veel klaver, aastaraamatu kokkupanemine, 3D kunst, kunst, jõusaal, (kiir)kõnd/jooga ja merebioloogia. Mu lemmikud olid kindlasti USA ajalugu, kehalise kasvatuse tunnid ja merebioloogia, kus saime lahata näiteks haid, meretähte jms. Mainima peab kindlasti, et kõik õpetajad olid justkui sinu sõbrad, kelle vastu oli siiski suurem austus ja kes suutsid alati õppimise huvitavaks teha. Kõige olulisemaks pean seda, et USAs õppisin õppima. Ma keelt ei osanud keelt hästi, nii et mul oli vaja seda õppida ja koos sellega pidin omandama ka uusi teadmisi koolis. Kõik see pani mind mõtlema ja analüüsima, kuidas seda koos hästi omandada. Selles aitasid mind paljud õpetajad, kellega koolis kokku puutusin. See aasta USA koolis andis mulle suurema motivatsiooni õppida Eesti koolis edasi.

Grete iPhone 122

Riietud väga korrektselt? Järelikult Euroopast!
Kui tuled Euroopast, siis saadakse sellest aru tänu sinu riietusstiilile. Algul kooli minnes tundsin end väga väljapaistvana, kuna mu riietusstiil oli enamikest palju läbimõeldum ja hoolitsetud. Minu inglise keele õpetaja arvas esimesel tunnil, et nägin nii vana välja, et olen asendusõpetaja, mis oli üpris naljakas. Algul tundus raske aktsepteerida kõike, mis mu ümber oli: erinevat paari sokid, märjad juuksed kooli tulles, plätude kandmine talvel (kuna kõik sõidavad autodega), värvilised pidžaamapüksid jne. Kõige huvitavam stiililahendus, mis nägin, oli pikkade pidžaamapükstea peale pandud korvpallipüksid. Pluss Lululemoni joogapüksid ja kott pidid kuuluma iga tüdruku garderoobi. Aastaga muutus kindlasti mu enda riietumisstiil. Kui algul meeldis kanda kontsi, siis aasta lõpus oli põhiline jalanõu sandaal või spordijalats.
10995650_832550640117756_4196957449898107920_n

Lummavalt võluv loodus
Esimesel nädalal, kui jõudsin USAsse, viidi mind kohe Olympicu rahvusparki. Selleks sõitsime läbi väikestest, piltilusatest sadamalinnadest. Seejärel leidsime ööbimiskoha, kuhu panime telgi püsti. Seal oli laud, mille peal oli kirjas, et ära jäta toitu välja, sest karud võivad tulla ja selle ära süüa. Tundus turvaline paik. Siis saabus mu esimene tõeline vau-moment. Me sõitsime mägedesse! Nii kõrgel ei olnud ma kunagi viibinud ja see vaade oli tol hetkel kõrgel mägedes lihtsalt võimas! See oli mu esimene kord näha Vaikset ookeani. Lisaks sellele pakkus USA loodus võimalust kogeda kuumaveeallikaid, mis olid koopas, kuhu sai minna vaid taskulambi ja vapra sõbraga. Samuti tulpide põllud ja maailma kõige suuremad puud, mille kõrval tunned end kui sipelgas ning ka julgeid metsloomi, kes võivad olla vabalt ka sinust vaid paari meetri kaugusel. Olin alati ihaldanud külastada ja näha suurlinnu, mis mul selle aasta jooksul ka õnnestus. Mu bucketlistis olid peale Seattle’is elamise ka San Francisco, CA ja Vancouver, BC. Ma muidugi ei olnud arvestanud, et pean saama neis kohtades ära käia, kuid juhuse tahtel see õnnestus. Tänu sellele armusin esimesest silmapilgust jäägitult kevadisse, päikeselisse, mägede ja ookeani vahel koos kirsipuudega õitsevasse Vancouverisse. Mainimata ei saa käimist Boeingu tehases, kus käisin eratuuril ja sain uudistada uhiuut lennukit nii seest kui väljast. Kokkuvõtvalt õppisin enda kohta seda, et minu vau-hetkedeks piisab vaid sellest, kui loodus suudab mind aina uuesti ja uuesti oma võludega üllatada.

Grete iPhone 1008 (2)

Kuidas Ameerikas reisimisele läheneda?
Olge avatud mõtlemisega ja leidke endas üles see maailmaavastaja. Ärge reisige vaid tuntud suurlinnadesse, sest sellel riigil on teile veel palju rohkem pakkuda. Kui võimalik, suhelge kohalikega, sest nemad teavad kohalikust elust kõige rohkem ja see võib anda sageli reisile hoopis teise vaatenurga. Kui te ei oska small talk’i, siis see on koht, kus seda õppida, kuna see on elu igapäevane osa. Ükskõik, kuhu sa ei läheks! Starbucks ei ole ainuke kohvik. Proovige olla taimetoitlane, uskuge, see ei ole seal nii raske. Tuleks ka arvestada, et kõik võib algselt tunduda SUUR. Igatahes soovitan kõigile minna avastama just läänerannikut!

Leave a Comment