Henri Kopra: Jaapanis tuleb väljuda mugavustsoonist
Miks mitte mõni normaalsem riik?
Kui ma õppisin 9. klassis, käisid mu koolis oma kogemust jagamas endised YFU vahetusõpilased. Kuna ma olin alati teadnud, et on olemas võimalus elada vahetusõpilasena aasta välismaal, oli see kohtumine päästikuks minus idanenud unistusele. Mõtlesin, et kui juba minna, siis kuhugi väga erilisse kohta. Kuna teadsin, et vahetusõpilased saavad enamasti aastaga selgeks kohaliku keele, valisin Jaapani tundmatu kirjasüsteemi tõttu. Tahtsin tõestada, et ühessegi kultuuri- ning keeleruumi sulandumine aastaga pole võimatu. Vanemad olid ideele esialgu täielikult vastu suure programmitasu, koolis aasta vahelejäämise ning sihtriigi kauguse tõttu. Ma otsustasin neile toetajate otsimise ja tööl käimisega tõestada, et mu soov minna ei ole mööduv nähtus. Sõbrad küsisid lihtsalt, et miks ma mõnda “normaalsemat” riiki ei vali…
Nädal aega enne minekut kukkus viimane toetus ja vanemad olid selleks hetkeks mu minekuga juba leppinud ning toetasid seda. Jaapanisse jõudes üllatas mind kõige enam see, kui vähe kohalikud oskasid inglise keelt, aga samas kui külalislahked ning lääne kultuurist vaimustunud jaapanlased enamasti on.
Asukoht oli tõeline vedamine
Pärast viiepäevalist seminari Jaapani YFU vabatahtlikega Tokyo olümpiakeskuses kohtusin perega, kelle juures elasin kogu aasta. Mu peres oli peale minu kolm liiget: kodune ema, insenerist isa ja 7-aastane poeg. Me elasime Kamakura linnas, mis asub Tokyost 50 kilomeetrit lõunas mere ääres. Kamakura oli umbes 800 aastat tagasi Jaapani pealinn ning ma ei teadnud alguses, kui väga mul asukohaga vedanud oli. Kuigi Kamakura on Tallinnast 4 korda väiksem linn, oli seal loendamatu hulk iidseid templeid ja pühamuid ning puutumata loodust. Samas asus Jaapani suuruselt teine linn Yokohama vaid 20-minutilise rongisõidu kaugusel.
Mida Jaapanis kindlasti teha?
Jaapan ei ole sugugi koht, mida on võimalik tundma õppida tobedate youtube’i videote kaudu ja Jaapanit ei saa kindlasti võrrelda ühegi teise Aasia riigiga. Jaapanlaste ja nende kultuuri mõistmine täielikult ilma keeleoskuseta on pea võimatu. Turistina Jaapanit külastades tuleks kindlasti teha midagi jaapanlase jaoks tavalist – külastada mõnda odavat sushirestorani, laulda karaoket või eksida mõnele poekestega ääritsetud tänavale. “Turisti mugavustsoonist” väljaastumine võib osutuda üllatavalt silmiavavaks kogemuseks.
Samuraide ajastust pärinev võitluskunst
Kuna vahetusaasta põhirõhk on haridusel, mitte reisimisel, käisin ma kuus korda nädalas koolis. Kuus korda, sest tegu oli erakooliga, lausa poistekooliga! Poiste- ja tüdrukutekoolid pole isegi Jaapanis just kõige tavalisem nähtus, kuid juhuse tõttu sattusin sinna. Kuna kool asus merepinnast 30 ning kodu 80 meetri kõrgusel, oli koju naasmine raske, kuid pikapeale harjusin 30-minutilise mäkketõusuga ära. Poole tee peal oli rongipeatus, kus hommikul tulid alati suurte kampadena maha koolikaaslased, kelle hulgas leidus enamasti mõni tuttav, kellega teel juttu rääkida. Koolis oli iga päev 6 tundi (laupäeviti neli) ning pärast kooli võtsin osa kendoklubist, mis oli kooli üks karmimaid klubisid. Kendo on võitluskunst, mis arenes välja samuraide mõõgakunstist. Kooli juures oli kõige huvitavam see, kui hakkasin tundides toimuvast aru saama. Kõige keerulisem oli ajalootund, mille õpetaja oli ääretult entusiastlik, kuid võimatult koleda käekirjaga. Kui ma lõpuks sellest aru saama hakkasin, olin enda üle väga uhke. Teine huvitav aine oli klassikaline jaapani keel, kus õpitakse lugema ja mõistma aastasadade vanust jaapani keelt. See on kohustuslik aine igas koolis, kuid kuna keegi peale õpetaja sellest täpselt aru ei saa, ei meeldi see pea kellelegi. Kui ma suutsin paaris tunnis kaasa teha, oli õpetaja mu üle nii uhke, et hüüdis valjult üle klassi: “Kui isegi Henri saab aru, siis miks teie aru ei saa?”
Kõrgeim mägi koduaknast
Kõige hingematvamad üllatused olid minu jaoks Fuji-sani, Jaapani kõrgeima mäe nägemine oma koduaknast; Yokohama rongijaamas kõndimine, kus inimeste arv tundus sarnanevat vahel laulupeo omale; lihtsalt jaapanikeelse slängi leiutamine, mis tegelikult seisnes minu naljakates keelevigades, mida sõbrad minu üle nalja heitmiseks kasutasid.
