Põrgulik 17-tunnine bussisõit

 

bussisõit

Enne Kambodžasse minekut teadsime, et  aastas hukkub riigi liiklusõnnetustes ligi 2000 inimest, ellujäänutega õnnetusi ise leiab aset mitu korda rohkem. Liiklus pidavat olema hullumeelne, teed kehvad ja kohe kindlasti ei tasu sõita ööbussiga. Loomulikult on bussisõit eratakso palkamise kõrval ainuke viis kauge Laose piiri äärde reisimiseks, seega  vaigistasime oma peas  ettevaatusele manitsevad hääled ja bussisõit saigi planeeritud meie põhiliseks liikumisvahendiks. Järgnev hetk leiab aset teel Siem Reapist Kirde- Kambodžas asuvasse linna, Banlungi. Esialgu lihtsalt tüütult pikana tunduv bussireis kujunes aga reisi kõige ootamatumaks üllatuseks. Tegelikult peaks alustama lugu eelnevast õhtust, kui olime väsimusest kurnatuna jõudnud oma esimesse ööbimiskohta Kambodžas. Olime lugenud, et bussipileti peaks saama osta Siem Reapist koha pealt ühest kindlast bussifirmast. Lootes hotelli vastuvõtu abile suundusimegi oma piletiotsingutel kõigepealt sinna. Tunnike, mitu telefonikõnet ja google otsingut hiljem oli meil summa, firma asukoht ja abivalmis tuk-tukijuht. Teadsime piletit ostes, et saame ääretult halva pakkumise ja kohalik maksab pileti eest arvatavasti vähemalt kümme korda vähem, kui meie. Olime aga nii väsinud, et ei hakanud piletite hind palju alla kauplema. Diil oli järgmine: 12tundi ühes konditsioneeriga bussis, mis meid turvaliselt soovitud sihtkohta viib. Äratus oli tollel hommikul kell 5, sest 05:30 pidi saabuma autojuht, kes meid hotelli eest peale võtab ja bussi peale sõidutab. Tegelikult jõudsime bussi peale poolteist tundi hiljem. Esmapilgul ületas veidi vanemaid Eesti pikaliinibusse meenutav buss meie ootuseid. Kui bussi  sisenesime oli üle poole bussist tühi, istmed olid korralikud ja teised reisijad ei torganud millegagi silma.  Seadsime ennast mõnusalt sisse ja asusime hotellist kaasa saadud hommikusöögipakke nosima. Mida kauem sõitsime, seda rohkem buss inimestega täitus. Saime endale peatselt sõidukaaslasteks kärarikka perekonna, kes end meie taha mugavalt sisse seadsid. Tundus, et seltskonnas oli koos mitu generatsiooni – lapsed, vanavanemad ja vahest isegi vanavanavanemad. 

bussisõit

Buss peatus tihti ja mitte bussipeatustes, vaid inimeste majade juures.  Uut bussiga liitujat saatis hüüete ja lehvitustega teekonnale kogu perekond. Ligikaudu iga 10 minuti tagant buss peatus, et inimesi sisse-välja lasta. Bussis olid otsa lõppenud ka tavapärased istmed, seega uued bussile tulijad kükitasid puupilbaste peal keset vahekäiku. Kambodžas on bussisõitudel kombeks söögi- ja puhkepause teha. Buss peab teeäärses puhkekohas kinni ja reisijad saavad bussist välja minna, et jalgu sirutada, süüa ja põit kergendada.  Esimesse puhkekohta jõudes olime hämmeldunud, kuid tänulikud, et saime päikese käes oma kangeid kehased sirutada ja huvitava joogiga kosutada. Ligikaudu 8 tunni pärast järjekordses bussipeatuses oli suur üllatus, kui kõik inimesed bussist välja käsutati ja selgus, et see buss on jõudnud oma lõppsihtpaika. Kiirelt selgus, et edasi saame marsataolise minibussiga. Seda liiklusvahendit jagasime endasuguste noorte rändajatega. Ruumi oli rohkelt ja sõit möödus kiire kohalejõudmise lootuses.

bussisõit

 Umbes kella kella viie paiku, kui mõtted soojast duššist ja pehmest voodist hakkasid pähe tikkuma saabus meile ootamatult päeva põnevaim osa. Buss, milles olime viimased 5 tundi reisinud peab kinni meile tundmatus linnas. Meid kamandatakse bussist välja. Peale erinevatest keeltes sõnade üksteise otsa toppimist, käežeste ja mitut segast hetke hiljem selgub, et Banlungi jõudmiseks tuleb meil oma sõiduvahendist välja hüpata ja too taaskord uue sõiduvahendi vastu ümber vahetada.  Seekord juhatatakse meid kitsasse päevinäinud minibussi. Peale vestlust Hiinast sisserännanud kohalikuga selgub, et buss ei stardi enne, kui kõik kohad täis on. Mehe sõnul võib see aega võtta mitu tundi. Sõit Banlungi võtab veel omakorda vähemalt 6 tundi! Peale pooltteist tundi olime vahetanud päevinäinud bussi veel vanema ja kitsama vastu. Buss, mis oli tegelikult mõeldud mahutama 12 inimest startis kohalt vähemalt 18 inimesega pardal. Selleks ajaks oli päike loojumas ja meile meenusid hirmujutud öistest bussisõitudest. Bussis oli nii kitsas, et tundsin, kuidas mu põlved suruvad läbi istme eesistuva mehe selga. Bussis ringi vaadates selgus, et seltskond, kellega järgnev bussisõit mööda tuleb saata on kergelt öeldes kummaline. Reisikaaslasteks oli üle tosina mehe ja üks väike tüdruk. Pooled neist tundusid põdevat mõnda eluohtlikku haigust ja ülejäänud nägid välja nagu oleksid just mõnest järelvalvega asutusest plehku pannud. Pisike neiu sellise seltskonna juures oli kergelt öeldes kummastust tekitav. Mees minu kõrval sai endale kiirelt hüüdnimeks kirurg, kuna meenutas oma maski ja prillidega kangesti mõnda verehimulist sarimõrvarit.

Film “Hostel” sai just reaalsuseks

Aja veetmiseks otsustasime mängida sõnamängu- linna saabus rekkatäis…puid! Võin julgelt väita, et olen nüüdseks teadlik vähemalt kümnest erinevast puusordist, mille olemasolu enne aimatagi poleks osanud. Venitasime aega nii kaua, kui suutsime, aga lõpuks pani meid ümbritsev reaalsus olukorda kriitiliselt hindama. Olime iga hetk lagunevas bussis, keset pärapõrgut, teadmata, millal või kas oma lõppsihtkohta jõuame, riigis, kus inimelu väärtus on tühine. Sõitsime mööda asfalteerimata külateid, kus iga auk pani bussi logisedes võppuma. Meie transpordi esituled olid ainsaks valgusallikaks üllatavalt tiheda liiklusega ümbritsetud teel. Aknast välja vaadates saatis meid vaatepilt räämas majadest, majade ette süüdatud lõketest ja nende ümber sooja otsivatest inimestest. Pikast päevast väsinud kirurg oli end samal ajal mu õla najale tukkuma sättinud. Muu elu bussis oli aga täies hoos. Bussi sees kumas televiisor, mida kohalikud suure huviga jälgisid. Ekraani kaunistasid madalaeelarvelised Kambodža õudusfilmid.

[embedplusvideo height=”250″ width=”380″ editlink=”https://bit.ly/1hjaY8P” standard=”https://www.youtube.com/v/zq8IV91KHDU?fs=1″ vars=”ytid=zq8IV91KHDU&width=380&height=250&start=&stop=&rs=w&hd=0&autoplay=0&react=1&chapters=&notes=” id=”ep6266″ /]
Näide ühest samalaadsest filmist

Keelebarjääri tõttu ei saanud me tegelikult aru, mis filmis toimub. Kui aga peategelasest kangelanna vahekorrajärgselt oma partnerile mõõga kõhtu surus kuulsime oma reisikaaslastelt heakskiitvaid hüüdeid ja rahulolevaid mõminaid. Oli see siis pikk hüplev sõit või eluohtlik haigus, igaljuhul mitmed meie kaaslastest loobusid oma õhtusöögist sõitvast bussist pead välja pistes. Peale hulgaliselt rahutukstegevaid sõidutunde, mitut vahepeatust ja loetamatult tihedaid liiklusohtlikke olukordi olime viimaks kohale jõudnud. Buss peatus veid enne südaööd, keset Banlungi linna, ühe räämas hotelli ees. Me olime pikast bussisõidust ja lühikesest ööunest kurnatud, seega peale põgusat nõupidamist otsustasime jätta oma broneeritud hotelli otsingud ja maanduda samasse majutuskohta, mille ees meid maha oli pandud. Hotelli sisenedes ei leidnud me eest ühtegi inimest, keda oleks vähegi huvitanud meie kohalolek. Näiliselt, kas hotelli omanik või administraator oli ennast koos oma lastega fuajee põrandale magama keeranud. Meie ja teiste lähedusesviibijate äratamiskatsetele ta ei allunud, vaid vehkis unesegaselt kätega ja vahetas külge. Viimaks saime toavõtme noore Khmeri neiu käest, kes tundus olevat maas lamava noormehe sugulane. Olime totaalselt kurnatud ja kergelt ärritunud, kui tuppa sisenesime. Meid ootas ees aga paar üllatust. Tuba polnud keegi pikema aja jooksul kasutanud. Pindu kattis paks tolmukiht, dušš oli kasutamiskõlbmatu ja kraanist tuli ainult jääkülma vett.

bussisõit

Linad olid kaetud vereplekkidega, nii et need pidi lihtsalt eest ära põrandale heitma. Hiljem mõistsime, et see on Kambodža hotellides tavaliseks nähtuseks ja hotellipidajatele ka suureks peavaluks.  Me olime aga pikast päevast nii kurnatud ja teadsime, et vähem kui 6 tunni pärast ootab meid ees järekordne äratus ja raske džunglimatk, nii et otsustasime toavahetusega mitte hinnalist uneaega röövida.

2 kommentaari

  1. Riinu says:

    Heh! See reisivahendite vahetus on seal piirkonnas enam kui tavaline. Kuna ühtne bussifirmade süsteem puudub ning ka kaugliinid üldiselt puuduvad, siis kõik pikema otsa piletid tulebki reisikorraldajate käest osta. Minnes ühelt Lõuna-Tai saarelt Bangkoki ostsin 1 pileti, kuid vahetasin transpordivahendeid 8 korda: 1) hosteli eest minibuss sadamasse 2) laev 3) minibuss sadamast bussijaama 4) buss järgmisesse linna 5) tuktuk bussijaamast kuskile restorani, kus me 2 tundi ootama pidime (keegi muidugi midagi ei öelnud) 6) buss järgmisesse linna 7) minibuss 8) buss Bangkoki. Aega võttis lubatud 16 tunni asemel 19! Ja see kindlates restoranides peatumine on kah hästi tavaline seal piirkonnas. Söögikoha omanikud maksavad kas bussijuhile või -firmale mingi tasu ning näljased turistid (enamasti) on sunnitud ülehinnatud kohtades keha kinnitama. Mõnus vaheldus Euroopa struktueeritusele ning kogemus omaette, kui avatud olla. Kagu-Aasia võlud ja valud!

  2. Riinu says:

    Monkey business kõiges ühe sõnaga!

Leave a Comment