Nele Torm: igatsen kõige rohkem Türgi kööki

Isa oli eriti murelik
Perekond ja sõbrad igati toetasid seda mõtet. Ideest teostuseni oli siiski tükk maad minna, sest vahetusaasta on küllaltki kulukas ettevõtmine.

Kõik läks õnneks nii nagu soovisin ja sain tänu toetajatele vajaliku summa kokku. Kui minek oli kindel, kasvas veidi ka perekonna hirm. Eriti seepärast, et Türgi on tõesti väga erineva kultuuriga riik ja planeeritav kümme kuud Eestist eemal olemiseks on üsna pikk aeg.

Eriti mures oli isa. Ema, õed ja vend olid pigem rõõmsad, et mul avanes selline imeline võimalus.

Isapoolne suguvõsa Türgis.

Igal esmaspäeval hümni laulma
Kõige suuremaks üllatuseks oli Türki jõudes sealne koolisüsteem. Enne kooli minemist lugesin, mis mind seal ees ootab ja see tekitas sellise hirmu, et mõtlesin Eestisse tagasi põgenemist. Ikka midagi täiesti uut.

Esiteks on kooli ümber betoonist aed, mille üleval ääres on okastraat, et õpilased poole päeva pealt ei põgeneks. Värava juures on valvur, kes registreerib õpilaste liikumise. Kui keset koolipäeva peab õpilane mingil põhjusel koolist lahkuma, siis seda saab teha vaid juhul, kui lapsevanem on kooli teatanud ja direktor annab selleks loa.

Teiseks võivad olla koolis mobiiltelefonid vaid kotis, sest kui mõni õpetaja peaks nägema, et õpilane kasutab telefoni (isegi vahetunnis), on õpetajal õigus see konfiskeerida ja direktori kabinetti anda, kust selle alles pärast tunde ja vestlust direktoriga kätte saab.

Kolmandaks väideti mulle, et igal hommikul toimub klasside kaupa rivistus kooli ees ja lauldakse hümni. Reaalsus oli õnneks natuke leebem ja hümni lauldi vaid esmaspäeviti. Mõned aastad varem oleksin saanud igal hommikul laulda.

Lisaks muidugi oli koolis ka kohustuslik koolivorm, mida minu üllatuseks siiski ei kantud. Ka minule koolivorm soetatud, kuid seda ma kandma ei hakanud. Sinna kuulusid mustad viigipüksid ja valge triiksärk – ma ei olnud koolivormist just vaimustuses.

Tasuta õpe = tulevik tume?
Kui seni tundub, et koolisüsteem on väga range, siis tegelik elu on seal kõike muud kui seda. Minu arvates puudub õpetajatel huvi õpilaste tulemuste vastu ja seetõttu on tasuta õppega keskkoolist saadav haridus kehv, ülikooli sellega vastu ei võeta.

Seetõttu tekib siin lõhe jõukamate ja vaeste vahel. Need, kellel on rohkem raha, saavad parema hariduse, sest neil on võimalus võtta tasulisi lisa- ja ettevalmistuskursuseid ülikooli jaoks. Neil, kellel pole selleks raha, puudub võimalus kõrghariduse omandamiseks.

Türklaste jaoks väga oluline tähtpäev Bayram. Külastatakse kõiki sugulasi ja vanavanemaid. Pildil emapoolne suguvõsa.

Türgi koolisüsteemi eripärad
Tulles tagasi õpetajate juurde, juhtus väga tihti, et õpetajad puuduvad koolist ühel või teisel põhjusel. Toimub palju filmide vaatamisi ja niisama istumist. Kuna ilmad enamasti olid ilusad siis vabal ajal mängiti õues võrkpalli.

Türgi koolis ei ole kontrolltöid, on ainult eksamid. Õpitakse esimesed kaks kuud kõiki aineid ja siis tuleb korraga kõigis ainetes eksamid. Ühes päevas 3-4 eksamit ja nii umbes kaks nädalat järjest.

Pärast seda perioodi hakatakse uuesti õppima. Koolis huviringe ei olnud. Aula on keldrikorrusel ja terve semestri peale jõudsin sinna ühe korra, et küsitlusele vastata.

Midagi muud seal ei toimunud. Ka sööklat ei ole koolis. Õues on väike välimüügi moodi putka ja mõned pingid, kust saab rämpstoitu osta. Minul enamasti oli kaasa tehtud võileib.

Koolisüsteemi puhul häiris mind enim see, et seal oli väga-väga must. Sain aru, et koristaja käib korra nädalas ja siis peseb ainult põrandaid. Aga aknad, aknalauad, õpilaste toolid ja lauad olid tõesti mustad. Lisaks visati klassis pidevalt prügi maha.

Igatsesin väga Eestimaa puhtaid koolipinke. Nende kuue kuuga, mis ma seal olin, harjusin täitsa ära ja siis enam ei tundunud nii hirmus see koolisüsteem.

Vahetusvanemad

Elu Antalya kuurortis
Minu pere oli väga avatud ja vastuvõtlik, nagu ka teised türklased külaliste suhtes. Elasime Antalyas kuurortpiirkonnas korteris. Kogu kortermaja peale oli ka hoovis bassein.

Lähedal asus väga ilus Düdeni park ja juga. Pargis käisin tihti jalutamas, sealt avanes vaade ookeanile. Easin koos ema, isa ja endavanuse õega, kellega jagasin ka tuba.

Istanbulis oli mul veel kaks vahetusõde, kellel aasta jooksul mitmel korral ka külas käisin. Perekond nägi väga palju vaeva, et tunneksin end koduselt. Nad kohtlesid mind nagu oma tütreidki ja teistmoodi piiranguid mul ei olnud.

Elasin väga ruttu sisse ja peale vahetusaastat tulid nad mulle Eestisse külla. Olen isegi seal veel käinud ja plaanis on see suvi uuesti minna. Nad on mul perekond kogu eluks.

Minu koolitee läbi Düdeni pargi

Koolitunnid hakkavad keset päeva!?
Kool algas kell 12 päeval. Seega sain igal hommikul ikka väga kaua magada. Ülejäänud pere lahkus kodust juba kella kaheksa ajal. Koolivormi panin selga vaid esimesel päeval, muidu kandsin enda riideid. 11:30 ajal hakkasin liikuma kooli ja sinna kõndisin läbi kauni Düdeni pargi.

Koolis tervitas mind väraval turvamees ja suundusin oma klassi. Erinev on seal veel see, et õpilased on alati samas klassis, aga õpetajad liiguvad mööda klasse ringi.

Koolis oli üldjuhul 6-7 tundi. Õppeained on valdavalt samad. Vahetunnid kestavad 10 minutit ja eraldi söögivahetundi pole, sest seal pole väga midagi süüa.

Isegi kui viimaste tundide õpetajad puudusid, pidime siiski koolis teatud kellani istuma, enne kui väravad lukust lahti tehti. Koju sain umbes 6-7 ajal.

Kaugus kooli ja kodu vahel oli umbes 2 kilomeetrit, seega oli koolis käimine hea trenn. Isegi kui väljas on 35 kraadi sooja, peab koolis kandma pikki pükse ja katvat särki. Pidevalt oli väga palav!

Pilt suurest tormist, mida tekstis mainin.

Talvel läheb krõbedaks!
Väga suureks üllatusmomendiks oli see, et seal on nii külm ja see, et neil puuduvad küttesüsteemid. Ma võin kõlada rumalalt, aga ma ei arvanud, et seal talvel nii külm on. Seal oli ikka väga külm!

Õhuke jakk oli kõige soojem asi, mille ma kaasa võtsin. Talvel oli Antalyas -7 kraadi külma. Loomulikult pidin sealt endale ostma mantli ja saapad.

Õnneks on Eestiga võrreldes hinnad suhteliselt odavad. Türklased vist ise ei taju, et neil seal talvel külm on, sest enamik majad on ehitatud ilma soojustuse ja küttesüsteemideta.

Minu kodus köeti elektriradikaga tube, kuid tormisematel ilmadel kadus elekter (ka suurlinnas!) ja siis pidi teki all lõdisema. Ilm mängis seal üldse palju vingerpusse.

Päris mitmel korral jäi kool ära, sest vihmasadu oli nii kõva, et kõiki teid kattis paarisentimeetrine veekiht. Ühe korra oli ka väga suur torm; lendasid puud, laternapostid ja kõike muud. Lisaks olid Düdeni jõekaldal olevad kohvikud täiesti üleujutatud, lauad ja toolid ulpisid vees ringi.

Düdeni park lõppeb 40 meetri kõrguse kaljuga. Käisin tihti seal avastamas ja uurimas.

Suhted ja abielu Türgis
Kommetega seoses oli minu jaoks naljakas see, et abieluväliseid suhteid üldjuhul ei aktsepteerita. Seetõttu juhtus vahetusaasa jooksul mitmel korral, et mõni noormees, kellega ma lihtsalt tänaval kokku sattusin, mind endale naiseks palus.

Vastused olid loomulikult eitavad, aga päris lõbus oli sellise asjaga kokku puutuda. Eestis toimiks see nii, et lähme välja ja saame tuttavaks, kuid Türgis teeme ilma jututa kohe pulmad.

Eks muidugi on seal ka abieluväliseid suhteid, eriti Istanbulis, kus on koos rohkem rahvuseid, kui terve Eesti peale kokku. Türgi kultuur ei ole üheselt mõistetav ainuüksi seepärast, et riigi territoorium on väga suur ning igas piirkonnas on omad kombed ja uskumused.

Kui asi peaks siiski abiellumiseni minema, on kõigepealt vaja minna naise isa jutule. Kusjuures kohtuvad isa ja tulevane mees esimest korda ning juba siis peab isa ära otsustama, kas ta annab loa oma tütart kosida.

Ise ma sellega otseselt kokku ei puutunud, kuid üks mu Istanbuli õdedest abiellus mõned aastad tagasi nind seetõttu jagatu seda kogemust minuga.

Isa üllatus oli väga suur, kui õemehega kohtus, sest õemees töötas isaga samas firmas ja nad olid juba ammu tuttavad.

Sellise kohtumise ajal on kombeks juua türgi kohvi, kuid suhkru asemel pannakse mehe kohvi sisse soola ja ta peab selle nägusid tegemata ära jooma. See on tõestuseks, et see mees suudab tütart hoida ja ka halvas talle toeks olla. Pulmad maksavad kinni vanemad.

Mustafa Kemal Atatürgi haud selja taga

Mida Türgis kindlasti teha ja proovida?
Türgis peab kindlasti proovima Türgi kööki! Igatsen seda kõige rohkem. Enamasti oli nii, et ma isegi ei saanud aru, mis mul taldriku peal on, aga jube maitsev oli. Minu lemmikud on iskender, köfte, kebab ja muidugi Türgi traditsiooniline magustoit baklava. Liskas tuleks kindlasti proovida türgi teed ja kohvi.

Kindlasti soovitan külastada tänapäevase Türgi looja Mustafa Kemal Atatürgi hauakambrit, mis asub Ankaras. Selle ümber on ehitatud väga suur muuseum, kust saab väga palju infot Türgi ajaloo kohta.

Ise külastasin seda kohta vahetusaasta jooksul kaks korda ja igav seal ei hakanud. Lisaks soovitan külastada ka Rohelist kanjonit, see on vapustavalt kaunis ja maagiline koht. Seal korraldatakse laevareise ja laevalt saab otse ujuma minna. Peale selle on seal metsikult suur tamm, mis on midagi erakordset.

Türgi saun/vann on samuti väga huvitav ja teistmoodi kogemus, muidugi ka väga mõnus. Sinna tasuks minna kellegi juhendamisel, sest vastasel juhul on keeruline aru saada, mida oodatakse.

Seal saab kõigepealt ennast ise pesta ja sellele järgneb pesušvammide ning vahuga massaž. Lõõgastumine on garanteeritud. Aga kui Türki minna, siis kindlasti soovitan hotellist välja piiluda ja kohaliku eluga tutvust teha. Türklased on väga sõbralikud ja lahked inimesed.