Vanessa Kärmas: Argentiinas on jalgpall elu!
Vanaema: sa oled peast soe!
Enamasti olid sõbrad minuga võrreldes peaaegu sama vaimustuses. Kui pidin asjast vanaemale rääkima, siis kuulsin pidevalt, et ma olen peast ikka täitsa soe. Aga üleüldiselt reageeriti siiski hästi ja toetati mu ideed.
Kuu aega ilma kohvrita
Jõudsin kohale augusti keskpaigas ja üllatus oli see, et väljas polegi soe. Paljud arvavad, et kui minna Lõuna-Ameerikasse, siis on kogu aeg meeletult soe ja päike paistab. Tegelikult mitte, kuna suvekuud on detsember, jaanuar ja veebruar ning talvel on isegi päris külm. Kõige esimene “meeldiv” üllatus oli see, et mu kohver oli ära kaotatud ja lennujaamast seda kätte ei saanud. Pidin natuke alla kuu ootama, et oma riided ja teised asjad kätte saada. Kuu aega seljakotiga teisel pool maakera – tundub huvitav, kuid tegelikult mitte eriti…
Paremat peret ei osanuks tahtagi
Esimeses peres oli mul ema ja neli õde-venda. Me elasime kolmetoalises korteris. Kuna selle perega ma eriti ei klappinud, vahetasin ma pere. Sain tutvuste kaudu perre, kellest paremat ma ei oleks osanud tahtagi. Elasime kooli lähedal majas ja jagasin tuba oma kahe vahetusõega. Minust pool aastat vanem hostõde käis minuga samas klassis. Veel oli mul seal peres ema ja isa. Peres hakkasin kõigiga kohe väga hästi läbi saama. Ma tundsin ennast väga vabalt ja meil sujus igapäevaelu tõesti hästi. Saime oma vanema hostõega väga lähedasteks ja ta on siiani üks mu parimatest sõbrannadest.
Koolipäev algab lipu heiskamisega
Tõusime vanema hostõega alati võimalikult hilja ja kiirustasime siis kooli. Hommikuti eriti kodus aega ei läinud, kuna kõik olid kohustatud kandma koolivormi ja keegi kooli jaoks end ei meikinud. Hommikust ei olnud seal tavaks eriti süüa. Kui Eestis pean hommikusööki päeva tähtsamaks toidukorraks, siis seal võib-olla juuakse klaas mahla ja süüakse paar küpsist. Kool algas kell 7.30 rivistumisega ja lipu heiskamisega. Lipu heiskamise ajal pööravad kõik end lipu poole ja kõlab üks kindel laul. Siis loetakse palve ja räägitakse tähtsamatest asjadest. Tunnid käivad tavaliselt kella 12-, 13- või üsna harva 14ni. Vahepeal on vahetunnid, mil istutakse kooli aias ja räägitakse juttu. Peale kooli ootab kodus soe lõuna, mis on Argentiinas päeva tähtsaim söök. Siis on tavaliselt terve pere kodus ja süüakse kõik koos. See aeg on siesta ja siis keegi ei tööta (poed pole lahti jne). Peale sööki läksime me peaaegu alati lõunauinakut magama. Üks kord nädalas oli ka õhtupoolikul kehalise kasvatuse tund. Peale lõunauinakut istusin tavaliselt oma noorema õega köögis, jõime mate‘t (teed), rääkisime juttu ja tegelesime kooliasjadega. Õhtul käisime väljas, vaatasime telekat vms. Nagu tavaline pereelu ikka! Koolipäevadel läksin magama umbes kella 11 paiku õhtul.
Mida Argentiinas kindlasti teha?
Soovitaksin kindlasti süüa palju liha! Argentiina on tuntud liha poolest ja seda ka põhjusega. See on lihtsalt niiii hea! Argentiina on väga suur riik ja seal on kõike. Seal on nii palju vaadata. Iga provints on erinev ja meeletult huvitav. Ja muidugi peaks käima ühel korralikul argentiinlaste peol. Sealsed peod olid parimad, kus ma üldse kunagi käinud olen. Inimesed reaalselt tantsivad ja alati on väga-väga lõbus.
Käsi või põsk? Põsk või käsi?
Seoses sellega, et seal tervitatakse inimesi põsemusidega, tekkis alatihti olukordi, kus ma ei saanud aru, kas inimene tahab põsemusiga tervitada või lihtsalt tere öelda. Kuna see oli mulle algul harjumatu, ei tahtnud ma ise ka igaüht ju kohe musitama hakata ja siis tekkisidki olukorrad, kus üks inimene hakkab kätt andma ja teine põsele musi tegema ja kui aru saadakse, kuidas teine tervitada tahtis, vahetavad mõlemad enda tervitusviisi ja sama olukord kordub.
Jalgpall on Argentiinas elu
Ma arvan, et suurima vau-momendi tekitas mulle kool. Ma olin nii vaimustuses sellest, mis üritused seal kogu aeg toimuvad. Eriti just viimase aasta õpilastele. Viimase aasta õpilased saavad omale ise üheks aastaks koolivormi disainida. Igaühel on oma nimega ja lennunumbriga riided. Terve lend saab põhimõtteliselt iga nädal kokku, et koos süüa teha, pidutseda ja niisama aega veeta. Koolis toimuvad suured lõpetajatele pühendatud üritused ja veel palju muud. See kõik oli minu jaoks nii võimas. Seda on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema! Ma olen tõsiselt õnnelik, et sellest kõigest osa sain. Muidugi omamoodi vau-efekti tekitas see, kui palavaks saab väljas minna. Suvel oli mõnel päeval täiesti võimatu väljas olla ja seega töötas kodus ainult konditsioneer ja istusime kõik oma tubades. Päevitama saime hakata alles kella 15 paiku, sest enne oli lihtsalt liiga palav. Vahel juhtus ka seda, et elekter läks liigse palavuse tõttu ära. See oli üks hullemaid asju, mis juhtuda sai, kuna siis ei saanud konditsioneeri tööle panna. Veel on Argentiinas ülimalt lahe see, kuidas nad jalgpalli armastavad. Kõik inimesed kasvavad jalgpalliga üles. Absoluutselt igal inimesel on valitud meeskond, keda nad toetavad. Inimesed tätoveerivad enda kehale selle meeskonna logosid, mängijate nägusid jne. Kui suurte ja tähtsate mängude ajal sinu lemmikmeeskond võidab, minnakse välja teiste kaaslastega pidutsema. Jalgpall on tõepoolest elu.
