Hele Maasi: Belgia vahvlid, põsemusid ja üllatuskoer

Kui tegin teatavaks otsuse minna aastaks Belgiasse…
Mu perekond oli sellele algul vastu, kuid hiljem oli see ka neile põnev. Sõbrad ei osanud kuidagi reageerida!

Unenäoline kogemus
Kui aus olla, siis olin sattunud justkui unenäkku ja ma ei saanud ise kontrollida seda, mis mu ümber toimub. Kõik juhtus nii kiirelt, ühel hetkel jätan oma Eesti perega hüvasti, järgmisel juba kallistan oma Belgia ema ja siis ongi juba kool. Ehk siis püüdes kõigega kaasa minna ja kohaneda, siis ei mäletagi ma täpselt, mis minu vahetusaasta alguses juhtus. Tean vaid seda, et üllatasin end, suutes oma kolmelise ingliskeelega üllatavalt hästi hakkama saada 🙂

Väike küla Belgias pole väike küla Eestis
Mul oli n-ö tüüpiline armas Belgia perekond. Ema, isa, väikesed vennad Jochen ja Mathis ning väike õde Maithe. Elasime armsas tüüpilises Belgia kivimajakeses Gierles, väikses külas Flandria piirkonnas. Belgia mõistes on väike küla midagi hoopis muud kui Eestis ehk siis rahvaarvult ja teenusepakkujate poolest on see võrreldav Rakverega.

Mida soovitab Hele kõigil Belgiasse minnes teha/näha/kogeda?
Kohale jõudes tuleb kindlasti hästi palju imelist Belgia toitu maitsta! Kui lennukiga minna, siis Brüsselis, üsna Central Stationi lähedal on Belgia parim frituur, kus tuleb tellida friikaid ja bitterballen, kõrvale juua mahedat Belgia õlut ning hiljem seal samast kõrvalt võtta üks mõnus suur vahvel spekuloospastaga. Kuna Belgia jaguneb peamiselt kaheks suuremaks osaks, flandria (flaami) ja walloonia (prantsuse), siis soovitan külastada mõlemat piirkonda ning kindlasti tuleb läbi käia ka mingist väiksemast külakesest. Kõige imelisema kogemuse võib saada siis, kui keskööl minna Brüsseli keskväljakule, seal sõpradega istuda ja vahvlit nosida. Pealinnas on ka triumfikaar, mille all on tasuta maailmasõjamuuseum (enamik sellest ei tea, aga see on väga põnev). Kindlasti minge Genti, kõige ilusamasse linna Belgias!

Pildi tegi üks väike tüdruk kellel ei ole käsi (alates randmetest) ja kuna Audrei (see väike tüdruk) perekonnal oli rahalisi raskusi, siis mina ja mu mõned sõbrannad otsustasime neid aidata ning kogusime proteeside jaoks raha. Suutsime kokku saada suure osa vajaminevast summast, teine pool tuli ühelt firmalt. Ehk siis tänu meie abile sai see väike tüdruk endale käeproteesid/käed.

Ilusa ilmaga ratta seljas kooli
Minu tavaline koolipäev? Kõik algas sellega, et sõime perega koos hommikust, tegime kooli jaoks valmis lõunakarbid ja arutasime läbi päevased plaanid ning siis läksin koos sõbrannaga hommikul bussiga kooli (ilusa ilma korral rattaga nagu üks tüüpiline belglane). Koolis oli nii nagu ikka, 4 tundi-paus-4 tundi. Fun fact, kahe neljase ploki vaheline paus oli ainuke aeg päevas, mil võis vanemate kirjalikul loal pooleks tunniks kooli territooriumilt lahkuda. Koolist jõudsin koju alles õhtul 5-6 ajal ning 2 korda nädalas peale kooli läksin pagulastele mõeldud keelekooli!

Õhtul vastu sinterklaasi tulekut tuleb tema hobusele panna jalanõu sisse porgandit, Sinterklaasile endale õlut ja tema abilistele, Zwarte Pieten/Mustad Peetrid, tuleb jätta spekuloosi küpsiseid. Järgmisel hommikul on need vahetatud kingituste vastu (Belgias on kahed jõulud).

Purjus keset koolipäeva!?
Ma olin Belgias mitu nädalat elanud teadmisega, et sõna ‘alstublieft’ tähendab vabandust ja kui oli vaja vabandada, näiteks kui kellelegi kogemata kannale astusin, siis ütlesin seda ikka kindlal häälel. Alles peale kolme nädalat otsustas mu vahetusema lõpuks naljale lõpu teha ning tunnistas, et selle sõna tegelik tähendus on hoopis ‘palun’. Veelgi hullem oli aga see, kui arusaamatuste tõttu arvas mu perekond, et olin keset koolipäeva purjus! Asi oli nimelt selles, et ma tahtsin neile rääkida imelikust asjast, mis koolis juhtus ja selle jutu pidanuks lõpetama lause ‘ma ei olnudki nii hull, kui ma arvasin’ ehk ’ik was niet zo zot als ik dacht’ aga see on meeletult sarnane lausele ’ik was niet zo zat als ik dacht’ ning selle tähendus on ‘ma ei olnudki nii purjus, kui ma arvasin’. Ise ma oma veast sel hetkel veel aru ei saanud ning kuna ka see vale tähendusega lause sobis sellesse konteksti hästi, siis saidki mu vanemad aru, et olin koolis purjus. Omaette lugu on ka sellega, kuidas ma sain selgeks kellele ja millal kui palju põsemusisid teha. Kui oli vaja teha üks, siis mina hakkasin tegema kaks ja kui mina arvasin et on üks, siis oli rohkem ja kui veast aru sain ja ka teise ära tegin, siis tuli välja, et neid on hoopis kolm jne. Selliste arusaamatuste tõttu juhtus kahjuks üpris palju nii, et mingi musi läks vähe valesse kohta ja oli VÄGA piinlik olla. Väheke uus oli ka see, kui esimest korda nägin inimest, kes oma kanaga jalutamas käib (nii nagu tavaliselt koertega tehakse, paned rihmad ümber ja tuur võib alata)

Ma sain endale koera!
Esimene vau-moment oli juba siis, kui ma koju jõudsin: imeline väike majake, viinamarjad, suur kreekapähklipuu ja tervitustega joonistusi täis tuba! Belgia on üldse mind oma iluga võlunud. Kui mu pere küsis, kas ma tahan midagi, siis ütlesin nalja pärast, et tahan koera (ma olen endale alati koera tahtnud) ning kui ma järgmine päev koolist koju jõudsin, siis oli mu perekond koera võtnud!