Jalgrattaga Sardiinia maaelu avastamas
Kuuenda päeva veetsime Pulas, Sardiinia lõunaosas asuvas piltilusas külas. Juba kuu aega enne reisi sai otsustatud, et sellest päevast saab meie rannapäev- rendime jalgrattad ja kihutame Pula lähedal asuvaid imelisi varjatud randu avastama! Meie ettekujutlustes oli täiuslik päev plaaži ääres- palju päikest, jahutav klaas Cuba Libret käeulatuses. Suplus vahemeres ja ettekujutlus kaunist päikesest said aga purustatud, kui ärgates katsid taevast tumedad pilved ja kananahka tekitava õhu rõske puudutus.
Hommikust kohvi ja croissanti nautisime S`Appocento`s, küla keskväljakul asuvas restoranis. Meie ümber käis aga tihe sagimine. Muidu vaikne küla oli täidetud jalgratturite ja neile kaasaelavate lähedastega. Nimelt sai Pulast alguse kohalik rattamaraton. Vahest valisime jalgrattasõiduks siiski hea päeva!
Ilmast hoolimata otsustasime kohalikke randu väisama sõita. Rattad, mille külalistemaja kaudu rentisime olid suurepärased- linnasõiduks kül mõeldud, aga ka mägedel me nendega hätta ei jäänud. Vahepeal tibutas ka veidi seenevihma, kui mööda spetsiaalset jalgrattateed Nora ranna poole hakkasime väntama.
Veidi enne Nora rannani jõudmist tegime valepöörde, tänu millele õnnestus meil kogeda ehtsat Sardiinia maaelu. Mööda põldude vahel looklevat metsateed olime sõitnud pikemat aega, kui märkasime kauguses meie poole tormavat eeslit. Jõudsime rattaga temani, ainsaks eraldajaks traataed. Armas loom pistis oma koonu justkui kiitust ja paitust oodates meie poole. Sai teda korralikult sügatud ja poputatud ja asusimegi edasi ranna poole teele.
Salajasele rannale jõudes selgus, et paik ei ole ilma tõttu võluv paradiisirand, vaid mahajäetud, halli taeva ja veega paik, ainsaks elavaks hingeks üks harrastuskalamees. Tagasiteel möödusime samast aiast, kus enne eeslit olime näinud. Lähedusepuuduses loom hakkas kogu kõrist röökima ja meie poole tormama, kui nägi meid jalgratastega möödumas ilma temale tähelepanu pööramata. Südantlõhestavat kutset kuuldes sai uuesti peatutud ja uut sõpra korralikult patsutatud.
Veel kohtasime oma teekonnal värskeltpügatud lambaid, kes maasturist karjatajaga rohelise heinamaa poole tõttasid.
Edasi viis teekond läbi pisikeste külade, mööda künkliku maastikku. Kõht hakkas tühjaks minema ja jahedast ilmast avastamisrõõm raugema. Otsustasime puhkepausi teha ja sõitsime taludevahelisele kõrvalteele sobivat peatuspaika otsima. Parkisime oma rattad ühe talumaja aia lähedale sissetallatud teerajale.
Olime just oma kaasavõetud kuivatatud puuvilju ja pähkleid nosima hakanud, kui kuulsime aia tagant koerte haukumist. Ei möödunud kaua aega, kui kaks Mukit saba liputades ja valjult haukudes lahtisest väravast meie poole lippasid. Enne kui oskasin olukorra osas seisukohta võtta nägin silmanurgast, kuidas suur osa meie toiduvarudest koerte poole hakkas lendama. Selgituseks lause : “Peaks toiduga viskama, äkki ei hammusta siis!?” Kohe kui lemmikloomad meieni jõudsid, selgus, et nad on siiski sama paihimulised kui eespoolmainitud eesel. Selgus ka, et pirtsakad, sest rosinaid nad näiteks ei söönud, kuivatatud mango ja papaia seevastu kadus meie silma all ennenägematu kiirusega. Kähku sai ka Robert koertega sõpradeks ja nii jagasimegi oma toidukraami kaheksa käpa, kahe jala ja nelja näljase kõhu vahel. Ilmselgelt jäid meie endi kõhud seetõttu tühjaks, seepärast asusime edasi teele veidi toekamat kõhukinnitust otsima. Sellest, mis edasi juhtus, saab lugeda siit!
