Kajakiga Vahemerd vallutamas
Kajak istumise all, aerud pihus, silmad kaugeltpaistvat linnasiluetti imetlemas- nii algas meie kolmas hommik Sardiinias. Sellel hommikul omasin põgusat ettekujutust, kuidas järgnevad paar tundi veedetud saavad.
Peale korralikku ööund ja mõnusat hommikusööki, sättisime end sadama lähedal asuva kalamarketi poole teele. Kell 10 pidime kohtuma Clark`iga, kellest sai selleks päevaks meie instruktor. Peale ekslevaid samme ja paari tupikusse juhatavat tänavat hiljem leidsime õige teeotsa ja vasakul pool laiuvat merekallast nautides jalutasime kindlal sammul kohtumispaiga poole. Hommik oli soe ja päikeseline, kergelt tuuline- täiuslik ilm merele minekuks!
Clark sõtis kohale oma valge minibussiga, kolm kajaki truult masina taha kinnitatud. Hüppasime kiirelt autosse ja edasi viis meid sõit linnast välja. Ei möödunud kaua, kuni jõudsime kaunile rannale. Seal võtsime kajakid kinnitustest lahti, vedasime mererannale ja saime esialgsed õpetussõnad aeruga ümberkäimiseks. Selga saime päästevesti ja seelikut meenutava veekindla riideeeseme, millega meid kajakide külge kinnitati. Ümber mineku korral pidime ennast kõigepealt kajaki küljest lahti tõmbama, et mitte koos ümber läinud kajakiga pea alaspidi hulpida.
Algsed kokkupuuted veega olid elevusttekitavad. Kajak õõtsus vees edasi tagasi, esimesed aerutõmbed olid veidi kohmakad. Mida kaugemale merele jõudsime seda paremini oli näha taamal paistvat Alghero linna. Ilm oli selge ja päikeseline, vaade linnale oli suurepärane. Mida kauem aerutasime, seda osavamaks saime oma sõiduvahendiga ümberkäimisel. Suundusime varjatud ranna poole, mis oli ligipääsetav ainult merelt tulles.
Loksuvad lained kandsid meid kiirelt rannale, kus saime nautida keskpäevast päikesepaistet rannaliival istudes. Puhkepausi ajal saime ka Clarki kohta rohkem teada. Saksa päritolu Ameerikas üleskasvanud muhe mees, kellele meeldib arutada poliitilistel teemadel ja kellel on alati oma arvamus ja huvitavad soovitused varnast võtta. Viimased 5 aastat on ta Sardiinias elanud ja sama kaua on ta ka saarel kajakiekskursioonide korraldamisega tegelenud. Äri pidavat tal saarel hästi minema, varem Hispaanias õnne proovinuna mõistis ta, et sealne tööpõld oli kesine. Veetsime poolteist tundi päikese käes lesides, poliitikast, reisimisest ja toiduvalmistamisest rääkides.
Varsti hüppasimegi uuesti oma sõiduvahenditesse ja asusime usinalt tagasiteele. Tuul oli tugevnenud, seega oli aerutamine pärituult küll lihtsam, aga samas kiskus kajak tragilt vasakule. Seega saatis tagasisõitu jõuline aerutamine ja ka väike veesõda. Tagasi rannale jõudes olime oma hommikupoolikuga väga rahul. Kärmelt kinnitasime kajakid bussi taha kinnitustele ja lühikese aja mööduses olimegi tagasi alguspunktis.
Lõunasöögiks otsustasime minna Clarki soovitatud võileivarestorani- Focacceria Miles). Söögikoht oli puupüsti rahvast täis, aga järjekord möödus kiirelt ja üsnapea saimegi ahjusoojad paninid merevaatega väliterrassil kinni pista.
