Hull idee!
Enamus sõpradest pidas seda hulluks ideeks. Nad uurisid, kuidas ma julgen üksi minna. Ema küsis mitu korda, et kas ma saan ikka aru, et ma pean seal veetma kuid, mitte, et tulen kahe nädala pärast tagasi.
Üllatavad valgusfoorid
Kõige esimesena üllatasid mind valgusfoorid. Need ei olnud sellised nagu meil, et tugevalt posti külge kinnitatud, vaid hoopis rippusid juhtmetega keset ristmiku. Tugeva tuulega oli alati tunne, et nüüd kohe-kohe kukuvad alla.
Maja taga suur järv
Ma elasin linnas nimega Belleville. Minu pere oli väike: ema, isa ja vend. Kuna ema ja isa olid samal suvel lahutanud, kui mina sinna läksin, siis elas isa üldsegi teises osariigis ja mina nägin teda harva. Lisaks oli meil 3 koera. Elasime oma majas, täpselt meie maja taga oli suur järv. Suvel sai seal ujumas käia.
Aga mida kindlasti USAs teha?
Kõik, kes USAsse reisivad, võiksid ära proovida juustukoogi, sest cheesecake on tõesti midagi, mida USAkad ülihästi teha oskavad. Kui satute Michigani osariiki soovitan ära käia Frankenmuthis, seal asub hiiglaslik jõuluehete pood Bronner’s Christmas Wonderland, mis on avatud 361-l päeval aastas. Väga meeldis mulle käia ka Detroidis, seal on lisaks tavalistele majadele väga palju ohtlikke tänavaid ning suuri tühje hooneid, mida on väga huvitav autoaknast vaadata. Lisaks soovitan käia Greenfield Village’s, see on suurim muuseumikompleks Ameerika Ühendriikides. Seal saab näha, milline nägi välja Ford Motor Company looja Henry Fordi maja. Lisaks on võimalik sõita rongiga, vanaaegsete autodega, saab näha klaasipuhumist, kuidas tehakse savist nõusid, värvitakse lõnga ja palju muud. Kui seal ringi käia, ei ole tunnet, et viibiksid 21. sajandis. Ka töötajad ise liiguvad ringi vanaaegsetes rõivastes.
Koolis ringi luusivad turvamehed
Minu koolipäev algas juba kell 7:40. Iga tund kestis 60 minutit ja vahetund kõigest 5 minutit. Kuna vahetund oli nii lühike, siis ei jõudnudki muud teha, kui ühest klassist teise kõndida. Kokku oli mul 6 tundi, lõuna kestis 30 minutit. Väga veider oli see, et sa pidid lõuna lõpuni sööklas olema, koolipeale minna ei tohtinud. Lisaks oli alguses väga harjumatu, et koridorides liikusid ringi erkoranžides pluusides turvamehed. Koolist koju jõudsin tavaliselt veidi enne kolme. Sügisel, kui koolis oli ujumishooaeg, siis kaks korda nädalas olid trennid ka enne kooli, neil päevil pidin tõusma kell 5, sest 5:30 hakkas juba kooli ujulas trenn. Siiani imestan, kuidas ma nii vara tõusta suutsin.
Milleks nuga, kui on kahvel?
Kommetele mõeldes meenub mulle üks tavaline õhtu oma perega. Nimelt sõime me kolmekesi õhtusööki, kui üks hetk ema mulle ütles, et ta on kogu aeg vaadanud, kui hästi ma noaga süüa oskan. Neil on nimelt väga tavaline, et ei kasutatagi nuga. Süüakse ainult kahvliga ning kui peabki mõnikord nuga kasutama, siis näeb see väga kohmakas välja.
Hoki ja pesapall
Kindlasti oli üks vau-moment, kui ma Detroidis Joe Louis Arenas hokimängu vaatamas käisin. Mina, kes ma hokist vähe tean ja neid kahte tiimi elus esimest korda nägin, istusin seal suhteliselt ükskõikselt, aga fännid olid võimsad. Iga kord kui keegi punkti sai, tõusid nad hõigates püsti. Samuti oli huvitav kogemus Comerica Park nimelisel staadionil pesapallimängu vaatamas käia. Nagu filmides, siis oli ka seal nii, et vaheaegadel näidati pealtvaatajaid ekraanilt. Lisaks käisid kogu aeg töötajad ringi ja pakkusid sööki/jooki.
