Lõuna-Carolinas butiikhotelli mõnusid maitsmas
Atlantast Charlestoni poole hakkasime sõitma soojal hommikupoolikul. Ameeriklaste kiindumust kliimaseadmetesse ma ei jaga ja seega istuda 16 kraadiseks puhutud bussis, kihilised riided ja villased sokid jalas, tekk peal, tundus eriti narr. Poole tee peale jõudes tanklas vahepeatust tehes saime aru, et välistemperatuur küündis imelise 35° suunas ja sealt ülespoolegi. Paarkümmend minutit tankla kõrval pingil andsid mulle täpselt paraja laengu, et ülejäänud arktiline bussisõit üle elada.
Charlestoni bussijaama jõudmine tekitas aga parajat segadust. Tegu oli linna piiri peal oleva väikese putkaga. Greyhound, mis on küll Põhja- Ameerika populaarseim bussifirma, peatub tihtipeale kõige kummalisemates ja ebaturvalisemates piirkondades. Bussijaama ümbritses lage väli ja teisel pool teed asuv tankla. Kui bussiputkasse linnaliinitranspordi kohta uurima läksime selgus, et bussid sõidavad bussijaama juurest linna küll, paar korda päevas. Kell oli parasjagu kolmveerand neli ja jaama töötaja arvas, et buss peaks nelja paiku vast tulema. Bussipeatust ei olnud ja selgus, et peame lihtsalt teisele poole teed lambiposti juurde seisma. Tasub märkimist, et meil olid seljas suured seljakotid, lisaks veel kohver ja üks väiksem käekott. Asusime niimoodi lõõskava päikses käes lambiposti alla, kotid toetasime tolmleva sõidutee äärele. Ilmselgelt lambipost varju ei pakkunud ja välitemperatuur ligines 40nele. Õnneks ei pidanud me ootama väga kaua ja umbes poole tunni pärast jõudsime bussile. Buss oli täis pikast ööpäevast väsinud töölisi. Bussiaknast välja vaadates nägime grafitit täis lagunenud maju. Üllatus oli suur, kuna Charlestoni nimetatakse lõunaosariikide pärliks- just oma kaunite majade ja maalilise mereääre pärast. Meile paistis silma hoopis teine vaatepilt. Buss peatus vanalinna piiril, sest sealt edasi tavalised linnabussid enam ei sõitnud. Meie hotell asus paari kilomeetri kaugusel, kuhupoole me siis ohkides ja puhkides kuumuse käes liikuma hakkasime. Olles paarsada meetrit kõndinud märkasime enda ümber toimunud muutuseid. Lagunenud linnast oli saanud majesteetlikes pastelsetes toonides majad ja palmidega kaunistatud tänavad. Hiljem saime aru, et bussijaam asus Põhja-Charlestonis, mis on kõvasti tagasihoidlikum piirkond. Mereäärne poolsaarekesel asuv kesklinn on aga üks võluvamaid kohti, kus ma oma elus viibinud olen.
Lõunaosariikidele omases stiilis hotellituba
Hotelli jõudes olime meeldivalt üllatunud. Meil oli õnnestunud broneerida booking.com`is veahinnaga butiikhotell, seega nautisime oma selle reisi odavaima hinnaga saadud hotellis näiteks hommikusööki voodis. Igal hommikupoolikul pakuti siseõuel külma limonaadi (võrratu!), õhtuti valget veini juustuga. Hotellitoa hinnas sisaldus ka tasuta rattalaenutus.
Hommikusöök voodis!
Limonaad, limonaad, limonaad!
Soojendusega mullivann, kus sai pimedas ka suplemas käidud
Hotelli esine
Nälja leevendamiseks läksime mõnda head söögikohta otsima. Charleston oli meie viimane peatuspaik enne tagasisõitu, kõigis teistes USA linnades olime proovinud kõikvõimalike kiirtoidukohtade roogasid (ausalt, oli häbiväärne hetk Atlanta Dairy Queenis, kus sõime friikartuleid jäätisesse kastetuna). Otsustasime Chralestonis tervislikuma toidu oma lauale tuua ja tuli välja, et vähemalt meie ööbimiskoha lähima paari kilomeetri raadiuses ühtegi kiirtoidukohta meie rõõmuks ei olnudki. maandusime hubasesse restorani, kus oli võimalik istuda sisehoovis. Meid teenindas äärmiselt posh ettekandja, kes ägedalt silmi pööritas, kui sai aru, et tellime ainult salati, mitte ei kavatse kolmekäigulist jookidega allaimmutatud lõunasööki nautida. Salatid olid aga meeletult head ja ka ainsad asjad, mis selle kuumusega söödavad olid.
Peale sööki jalutasime linnas ringi ja nautisime meid ümbritsevat idülli. Ilm oli kuum, aga õhtune valgus lubas majade vahel ja parkidest varju leida.
Kinnisvarahinnad on Charlestonis meeletud. Elanikeks on peamiselt edukad ärimehed ja nende koduperenaistest abikaasad. Väga palju oli noori peresid. Samuti paljud jõukad pensionärid veedavad linnas oma vanaduspõlve. Kohati huvitav mõelda, et selles linnas ei olegi aastakümnetega palju muutunud. Oleks nagu läinud tagasi aega, mil kirjutati Tuulest viidud. Vidinaid on rohkem, seda küll, aga klassiühiskond on selles linnas veel täies hoos. Tänavatel kõndides oli selgelt näha, kuidas kaunite aedade eest kandsid hoolt mustanahalised aednikud, takso- ja bussijuhid olid samuti mustad. Mereäärses paradiisis elasid ainult rikkad valged inimesed, vaesed ja mustanahalised aga eemal, Põhja-Charlestonis.
