Grete Maria Neppo: Tšiilist leiab kõike

Lõuna-Ameerika kahtlane kuvand
Vanemad inimesed (vanavanemad, mu ema-isa sõbrad) kartsid mu pärast. Ladina-Ameerika on paljudele tuntud kui kurjategijate ja narkoärikate pärusmaa ning kardeti, et minuga võib midagi juhtuda. Minu sõbrad see-eest aga ütlesid, et mine aga ja naudi täiega.

Tšiillased sarnanevad eestlastele (aga on lühemad!)
Mind üllatas see, et tšiillased on lühikesed. Eestis olen mina lühike, aga Santiago ja muude linnade tänavatel kõndides vaatasin teistele ülalt alla. Paljud, kaasa arvatud mina, arvavad, et tšiillased on väga tõmmud. Brünetid on nad kõik, aga nahavärvi poolest võiks arvata, et enamus neist on hoopis põhjamaadest pärit. Nahavärvi on muidugi seal igasugust, lubivalgest päris mustani. Suur enamus aga näeb välja nagu eestlane talvel. Lisaks arvasin, et Tšiilis tantsitakse salsat. Suur üllatus oli aga, et keegi seda tantsida ei oska. Noored tantsivad reggeatoni ja vanemad inimesed cumbiat. Tšiili polegi tüüpiline ladina riik, inimesed pole nii temperamentsed ja tegelikult sarnanevad paljuski eestlastega.

Grilliõhtud perega
Mul oli kaks peret. Kolm kuud pärast Tšiili jõudmist vahetasin pere, kuna esimeses peres ei saanud ma pere naispoolega läbi. Lisaks pettusin, kuna lootsin tüüpilist ladina peret, aga seda nad polnud. Teine pere oli aga suurepärane. Pere alla kuuluvad Tšiilis ka tädid-onud, nende lapsed ja lapselapsed, vanavanemad ja niisama tuttavad. See oli suur pere ning iganädalased grilliõhtud olid tavalised. Iga kord oli meid umbes 20 inimest. Mul on kaks õde, kellest üks sai mõni aeg tagasi lapse, nii et ma olen tädi ka! Elasime Santiagost pooleteise tunni kaugusel Los Andese linnas. See on umbes 80 000 elanikuga pisike linn. Elasin kesklinnas. Naljakas selle linna puhul on see, et enamus inimesi elavad eramajades. Kortermaju on seal väga vähe ning majad on enamuses ühekorruselised.

Tasemel turvalisus
Vahetusõpilasele omaselt mina koolis õppimisega väga palju ei tegelenud. Lisaks sattusin ma matemaatika suunaga kooli, kus enamik tunde rõhus majandusele ja raamatupidamisele. See pole aga mulle, nii et tundide ajal suhtlesin rohkem klassikaaslastega. Klassid on suured, pea 40 inimest. Võite seda lärmi ette kujutada. Enamus koolides on koolivorm. Minu kooli vorm oli valge triiksärk, tumesinine lihtne kleit särgi peal, tumesinised põlvikud ja musta värvi kingad. Kuna elasin linnas, kus on väga palav, oli 30-kraadise palavusega olla koolivormis üpris jube. Turvalisus on koolides number üks. Kooli ajal ei saa koolist välja minna. Isegi haiguse tõttu mitte. Lapsevanem peab järgi tulema ja see oli minu jaoks väga harjumatu. Koolipäev algas kell 8 hommikul ja lõppes olenevalt päevast, kas kell üks päeval või kuus õhtul. Viimase variandi puhul on seal hulgas tund aega lõunapausi, mille ajal võib ka kooliterritooriumilt välja minna.

Inglise keel suus? Hispaania keel tuleb lihtsalt!
Seoses keelega oli mul palju apsakaid. Mäletan situatsiooni, kui olime perega koolis pabereid ajamas ning ma ajasin sõbrannaga juttu. Üks sõna tema sõnumis jäi mulle aga arusaamatuks, niisiis küsisin mina kõva häälega, et mida see sõna tähendab. Vanemad hakkasid itsitama ja ütlesid, et pärast seletavad, õpetajad aga vaatasid mind väga kurja pilguga. Pärast selgus, et see sõna tähendab “peenise” räigemat varianti. Oih… Tegelikult olin üle terve kooli tuntud kui sariropendaja, kuna roppused olid esimesed asjad, mis ma koolis õppisin. Õnneks pahandustesse ei sattunud ma kunagi, ta on vahetusõpilane… Hispaania keel on muidu lihtne ja loogiline, kui inglise keel on suus, siis hispaania keel tuleb eriti lihtsalt. Kui kahelda, kas hüpata pea ees vette ja minna elama riiki, mille keelt ei räägi või mitte, siis mina ütlen, et tee seda. Mina õppisin keele kahe kuuga ära. Kultuuri ja kommetega mul apsakaid vist polnudki. Harjusin kõigega nii kiiresti ära, et praegu on pigem Eesti kombed imelikud. Tšiili minnes teadsin, et seal tervitatakse põsemusiga, olgu see sõbranna või täiesti võõras inimene, keda sulle tutvustatakse. See hakkas mulle esimesest musist meeldima ja igatsen seda kommet väga.

Need mäed…
Minu jaoks tekitas vau-efekti eelkõige mäed. Elasin orus, igal pool minu ümber olid kõrged mäed. Sügisel ja talvel lumega kaetud. Ma kõndisin alati ringi, silmad mägedel. Augustis sõitsime perega mägedesse ja nägin lund ka lähedalt. Teiseks oli minu linnas näha väga hästi tähti, Linnutee oma säras ja värvides oli täpselt pea kohal. Tallinnas või mujal Eestis öine taevas nii ilus pole. Vau oli minu jaoks ka tüüpiline Tšiili suvine jook – melon veiniga ehk melvin. Melonil lõigatakse katus ära, seemnesodi kougitakse välja ning sisse pannakse külm valge vein. Arvestades, et Kesk-Tšiili suvi on 33-40 kraadi, on melvin kõige mõnusam värskendus.

Seal on kõike
Tšiili on riik, kus on kõike. Surfirannad, maailma kõige kuivem kõrb, mäed matkamiseks, suusatamiseks ja lauatamiseks, kiired jõed raftinguks ning pingviinid lõunas. Rääkimata sellisest kohast nagu Lihavõttesaar. Peale nende soovitan kõigil minna Tšiilis tantsima, olgu see siis klubi või 18.septembri (iseseisvuspäeva) pidustused. Kohalik toit viib keele alla (proovi kindlasti humitasid ja completosid). Kohalikud joogid, melvin ning terremoto (otsetõlkes maavärin). Santiagos on Lõuna-Ameerika kõrgeim ehitis Costanera Center. Põhja pool asuvad rannad, minu lemmik on La Serenas.

Pikemalt saad lugeda Grete blogist või vaadata pilte Instagramis.