Mida me kiviahjuga Cagliari katusekorteris tegime?

Sardiinia pealinnas Cagliaris elasime vanalinnast paraja jalutuskäigu kaugusel asuvas modernses ja valgusküllases katusekorteris, mis pakkus mitmel moel positiivseid üllatusi.

Uksest sisse astudes tervitavad oranžile seinale maalitud tiivulised, esikukapil mängivast raadiost kõlavad Radio Italia aegumatud hitid ning elutoa-köögi ossa liikudes tekib küsimus – kui helge ja valgusküllane saab üks apartement olla!?

Magamistuba on nutikalt valge raamaturiiuli abil elutoast eraldatud.

Cagliari – see oli tõeline kontrast võrreldes ülejäänud Sardiiniaga. Sai külastatud nii väiksemaid linnu kui läbi ja lõhki maapiirkondi ning kõik need jätsid pealinnast positiivsema esmamulje. Esimest korda sai Cagliarisse tuldud vaid tunnikeseks, et liikuda edasi Pula randadesse. Kuhu olid kadunud siiralt sõbralikud inimesed, spontaansed naeratused ja … hea ilm? Olgu, viimases pole Cagliari milleski süüdi!

Pikemalt Cagliarisse saabudes selgus, et esmamulje võib olla petlik, sest selles linnas on palju enamat peidus. Suur osa meeldejäävatest kohtadest, vaadetest ja hetkedest pärinevad vanalinnast, mis all-linnaga võrreldes on säilitanud itaallasliku eheduse ja omapära. Ajaloolisemat piirkonda läbides jõudsime mõningate tõusude ja kohustusliku liftisõidu järel Cagliari “katusele”, kust avanes kaunis vaade tervele pealinnale. Esimesel külastusel oli täpselt üles jõudmise hetkeks tuul pilvi liigutama hakanud ja päike tuli välja, et anda vaadetele viimane lihv.

Vastus pealkirjale: ühel õhtul ajasime kiviahju kuumaks, et tähistaeva all vabas õhus ise pitsat valmistada!

Kortermaja hoovis oli sidrunipuude all palju kasse, kes ringi jooksid, mängisid või vahepeal niisama tee peal pikutasid. Küll aga lõpetuseks jäädvustus ühest fotogeenilisemast kiisust, kes vanalinna müüri otsas modelliks tahtis saada. Soov täidetud!