Kultuurišokk Maroko moodi
Kui Maroko lennujaamas lõpuks maandusime, olime rampväsinud! Päev oli alanud õige varakult, kell 7 tuiskasime välja oma tagasihoidlikust hostelitoast ja läksime vastuvõttu, et kaasa haarata hommikusöök (milleks oli kuiv minimuffin). Sealt edasi tormasime lennujaamabussi ootama peatusesse, kust eelmine kord Pariisi sõiduks peale olime läinud. Ootasime ja ootasime natuke veel, külm oli, aga bussi ei olnud. Kohalikud eriti lennujaamabussidest midagi ei teadnud, küsisime ka liinibussijuhilt, kes ühmas, et oleme õiges kohas. Läbi sekelduste jõudsime lõpuks siiski õigesse peatusesse, mis asus hoopis teisel pool suurt jaamahoonet! Ümberistumine Frankfurdis ja ootamine…
Olime igaljuhul meeletult õnnelikud, kui lennukiaknast Marrakechi siluett paistma hakkas. Maandusime pea otse pikka passikontrollijärjekorda. Kui järjekord lõpuks minuni jõudis vaatas mulle otsa ükskõikse näoga naine, kes nätsu närides ja oma peas olevaid päikeseprille kohendades mu passi läbi lappas, sinna templi sisse lõi, mulle andis ja seejärel minema jalutas. Edasi kõndides selgus aga, et nätsu näriv neidis oli mu pardakaardile olulise märkme tegemata unustanud. Hakkas jaht tädile, sest tuli välja, et keegi teine seda märget sinna teha ei tohi! Lõpuks leidsin naise siiski ülesse ja teekond riadi poole sai alata. Lennujaamast välja kõndides nägime suurt silti: Lennujaamast linna 70dh, mis oli ametlikult paika pandud hind. Võrdluseks 10dh on ligikaudu 1 eur. Olin enne lugenud, et 70 on turistina mõistlik hind, mida maksta, aga kohalikud saavad kõvasti odavamalt. Olime väsinud ja kaubelda me ei jaksanud, seega mõtlesime, et nõustume 70dh`ga ja saame mugavalt öömaja ette sõidutatud. Olime teinud paar sammu, kui meie poole jooksis naerunäol kohalik, kes peale esmaste viisakuste (kust pärit, kui kaua, kas esimene kord) meile taksot pakkus, Hinnaks pakkus ta – 200dh! Kauplesime kuis jaksasime, aga alla 150ne dirhami mees meid sõidutama ei nõustunud, ühmas ja jalutas minema. Proovisime õnne veel mitme taksoga, aga kõik kirtsutasid ametliku hinna peale nina ja keeldusid meid ära viimast.
Etteruttav pilt melust radi kõrval asuvalt väljakult
Õnneks saime lõpuks jutule nooremapoolse taksojuhiga, kes meid vastumeelselt siiski ära nõustus viskama. Teel vanalinna hakkas ta rääkima sellest, kuidas meie riadi juurde ikka taksoga ei pääse ja me peame kusagilt bussi võtma. Samuti rääkis ta sellest, et Maroko on väga vaene riik. Veidi enne saabumist tegi ta ka salapärase telefonikõne. Jõudsime kohale…kuhugile?! Astusime taksost välja ja järsku oli saanud 70nest 100 ja põhjusega, et tal on suur takso, mitte väike takso. Selleks ajaks oli meie juurde tulnud veel dressides nokamütsiga noor kohalik, kes samuti kätega zestikuleerides meile teada andis, et takso on tõesti suur ja 70 ei ole kohe kuidagi aksepteeritav summa. Peale pikka vaidlemist sai lõpuks hind 80ne peale kaubeldud, sest me olime tõesti väsinud ja ei hakanud euro pärast oma õigusi taga ajama.
Meil oli olemas riadi aadress ja bookingu kinnitus. Kell oli umbes 20:00 ja väljas oli parajalt pime, kui kehva kaarti vaadates orienteeruda püüdsime. Nokamütsiga nooruk aga ei lahkunud meie kõrvalt, vaid asus meid hoolega juhatama, rääkis usaldusest ja puha… Olime enne eeltööd tehes aga kursis, et noored teenivad kõva raha turistide juhatamisega läbi käänuliste vanalinna teede. Tänavanimed on kõik araabia keeles ja ühtegi head kaarti linna kohta ei eksisteeri! Meil ei olnud aga isu oma reisieelarvest ulmelist summat välja käia, seega otsustasime küsida teed poemüüja käest, sest teadsime, et ta oma poest lahkuda ei saa. Läbi tõeliselt hea juhuse hõikas ta oma lähedalasuvat sõpra – kes tuli välja, oli turismipolitseinik. Olime alguses skeptilised, eriti, kui ta meid läbi labürindi aina rohkem kitsaste ja pimedate tänavate vahele juhatas. Ka nokamütsiga tüüp ei jätnud meid sellel teel jälitamata. Lõpuks peatusime kangi all, kus ei olnud ühtegi märget riadi olemasolust. Isegi tänava nime ja maja numbrit ei olnud! Ukselekoputus tõi ust avama kergelt ülekaalus riadipidajast tädi, kes politsei kurjustamisele siltide puudumise pärast vaid silmi pööritas. Nimelt tema ei leidnud, et silt vajalik oleks ja ka see teda ei häirinud, et tema riadi asukoht oli booking.com`i kaardil selgelt valesti märgitud.
Selline nägi välja tee meie Riadini
Ja paremal asuv uks oli meie sissepääsuks! Kujutage seda nüüd pimedas ette, olles jälitatud ja juhitud kahtlaste meeste poolt!
Samas mind üllatasid kõik Marrakechi kontrastid, millest üks ja vahest isegi kõige üllatavam oli see, et pimedast räpasest kangialusest, mis oli keset kitsaste tänavate kihavat võrgustikku avanes meile ukse avanemisel pilt justkui teise maailma. Meie ees seisis suur siseõu, koos väikese basseiniga, kaunite pastellikarva seinte ja hubase atmosfääriga. Ülesse vaadates võis näha tähti!
Vaade alla siseõuele
Omanik juhatas meid tuppa, mis oli meeletult kaunis, kaunistatud Maroko stiilis soojades toonides. Toas oli küll külm, aga lükkasime sisse konditsioneeri ja hakkasime jalgu kõlgutades õhtusöögi peale mõtlema.
Hoolikalt teed meelde jättes jalutasime mööda kohalikust väljakust, Bab Taghzout`ist ja maandusime vaiksesse tänavakohvikusse. Tellisime endale kaks cuscus`i ja jäime ümbrust vaatama. Esmamulje sisaldas endas palju kontraste. Selline tunne oli, nagu keegi oleks võtnud vana seiklusfilmi – kõik kitsad araabialikud tänavad, kohalikud naised ja mehed traditsioonilises riietuses, eeslid ja seganud selle kokku kõige läänelikuga, nagu dresspüksid, rollerid, liibuvates retuusides tüdrukud ja pistnud Marrakechi suure kompoti loomiseks. Toit oli imehea, kõrvale jõime sooja münditeed, mis on Maroko elanike seas kõige populaarsem jook. Iga poemüüja, kes meile midagi maha proovis ärida ei unustanud oma komplimentaarse tee pakkumise kõrvale mainida, et münditee on Berberi viski. Kodutee ei olnud pikk ja imekombel õnnestus meil ka mitte ära eksida, mis muidu oli igal sammul Marrakechis väga tavaline. Rampväsinult vajusime oma jääkülmas toas sooja teki all sügavasse unne.
