Marrakesh on linn eksimiseks

 

Esimene hommik Marokos algas jahedalt. Meie tuba oli küll kaunis, aga kivimajale kohaselt külmavärinaid tekitav. Sellest hoolimata lükkasime oma külmunud jalad jääkülmale kivipõrandale ja asusime päevaks plaani paika panema. Kõigepealt suundusime allkorrusele hommikusööki sööma. See oli meie jaoks esimene kord ööbida Riad´is, seega ei osanud me ette kujutada, kuidas hommikusöök välja hakkab nägema.

Avastasime, et puhtalt meie jaoks oli kaetud hommikusöögilaud. Lauale toodi mitmeid erinevaid Maroko stiilis küpsetisi, mida sai ohtra moosi või meega nautida. Avastasin, et maailmas ei ole olemas midagi paremat, kui värskeltpressitud mandariinimahl ja apelsinimoos hommikusöögiks!

Kui olime ennast kütust täis söönud, otsustasime jalutama minna. Sammud pidime seadma legendaarse Jamaa El Fna poole, mis on suur peaväljak medinas. Päike oli nii hurmav, et tundus lausa patt seda maagilist valgust mitte pildistamiseks ära kasutada.

 

 

 

 

 

 

 

Väljakuni me kiirelt ei jõudnudki, sest enne seda õnnestus meil lootusetult ära eksida. Jõudsime aga souk`ideni, mis kujutavad endast meeletult suurt turgu. Imepisikesed käänulised tänavad peidavad endas tuhandeid poode ja lette, kust saab osta kõike meelepärast. Kodukaunistuseks võis hankida kauni laterna või vaiba, kõhutäiteks võis endale osta näiteks kaamli pea. Oli veel küllaltki vara, seega turiste ei olnud ümbruses palju näha, küll oli aga kohalikke, kes oma igapäevatoiminguid tegid. Mööda neid kitsaid tänavaid sõitsid ka rollerid ja eeslid. Esimesed neist tulid ootamatult, kiireid kõrvalepõikeid nõudes. Teised tulid aeglaselt, koos oma omanikega, endast häälekalt märku andes.

Peale pikka ekslemist ja lugematuid käänakuid jõudsime lõpuks peaväljakule. Saime aru, et kohalikelt tee küsimine on riskantne, sest giidiks on nõus olema kõik, aga seda kopsaka tasu eest. Tasub kõrvataha panna, et kõige kasulikum on küsida teed poemüüjate käest, kes ei saa kohalt liikuda ja usinalt linnaekskursiooni pakkuda. Souk`ides olid ka sildid, mis pidid justkui väljakule juhtama, aga mulle tundub, et kohalikud olid osasid neist siltidest ärilise kasu mõttes veid ümber pööranud.

Peaväljakut otsustasime nautida kautusekohvikust, kus ka münditee tellisime. Ilm oli soe ja päikeseline, millest jaanuarikuises Eestis kõvasti puudu tundsime. Olime paar päeva enne Maroko reisi jõudnud koju Pariisist, mille külmus meid jalust rabas ja pani soojematest maadest igatsusega mõtteid mõlgutama. Soojalt tervitas meid esimene hommik Marrakeshis kohe kindlasti.

 

Leave a Comment