Koht, kus ma ei tahaks elada, kuid mida tahaksin alati külastada veel ja veel ja veel kord.

Unistuse täitumine üllatas kõiki
Plaan (või pigem unistus) minna aastaks välismaale õppima oli juba pisikesest saati. Lõpuks, kui ma aasta enne minekut selle teema uuesti ülese võtsin, siis olid teised pigem sellised, et “noh, las ta proovib, las unistab…” Oli selgelt tunda, et tegelikult ei uskunud keegi minu minekusse. Kogu raha sain kokku kaks nädalat enne minekut. Alles siis hakkasin oma ettevõtmist suure kella külge panema ja rääkima kõikidele. Kõik olid üllatunud, et ma tõepoolest sain sellega hakkama.

Kuhu jääb soe toit?
Kõige rohkem üllatasid mind sakslaste söömisharjumused. Ma armastan toitu ja Eestis söön minimaalselt viis korda päevas sooja toitu. Sõbrannadki imestavad, et kuhu mul see toit küll läheb. Saksamaale jõudes hakkas pihta minu n-ö paastuaeg. Mäletan hästi seda päeva, mil saabusin lennukiga Saksamaale ja siis pidime veel 5-6 tundi rongidega sõitma. See oli pikk ja kurnav sõit. Rongijaamas tulid keelelaagri vahetuspered vastu ja kui ma hostemaga kodu poole sõitsin, käisid mu peast läbi vaid toidumõtted. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas jõuame koju ja praad ootamas on. Juhtus aga nii, et jõudsime koju ja kui mu hostema küsis mult, et kas ma olen näljane, mille peale vastasin “jaa!”, andis ta mulle ühe võileiva ette ja nii ma seda ühte võileiba pool tundi sõingi. Peaksin veel ära märkima, et minu vahetusperel oli raha piisavalt, seega julgesin loota laualt leida võileivast rohkem. Lõpuks sain poole aastaga aru, et see on Saksamaal tüüpiline: süüakse võimalikult palju saia ja sooja toitu saab enamasti vaid korra päevas.

Kolm perekonda
Mul oli kolm vahetusperekonda. Esimene oli keelelaagri vahetuspere, kellega elasin 3 nädalat. Ma ütleksin nende kohta eliitklass. Minu, eestlase, jaoks oli see perekond rikas. Maja oli üüratult suur ja ilus. Kaks suurt vannituba, mitu täiendavat magamistuba, kontoriruum, suur hoolitsetud aed, koduabiline jne. Perekond oli pigem konservatiivne, vähemalt minu jaoks. Seega, võin kahjutundega tõdeda, et lähedasi suhteid ma nendega ei suutnudki tekitada. Ma olin uues kohas, kaugel omakestest, keelt ei tunne ja tundsin end kui väike laps, kes on ema poes silmist kaotanud. Elasin seal perekonnas ühe teise vahetusõpilasega, kes sai palju paremini selle perekonnaga läbi. Ju siis sobis selle tüdruku iseloom rohkem selle perekonnaga, kui minu temperamentsus ja iseseisvus.

Teine perekond elas imeilusas Lübecki linnas ja ühiskond seal oli rohkem meile, eestlastele, sarnane või oli pigem asjaolu selles, et tegu oli siiski linnaga, mis oli mulle kodusem keskkond. Perekond seal aga ei sobinud mulle üldse. Ma leidsin omale kuu ajaga sealt imehead sõbrad ning kooligagi hakkasin juba harjuma, kuid vahetusemaga ei tekkinud sugugi seda klappi. Nad olid taimetoitlased, mis mulle oli samuti raske, kuna ma ei suuda olla lihatoiduta. Samuti ei rääkinud vahetusema praktiliselt sõnagi inglise keelt ja minu saksa keel oli null. Ma tundsin alati, kui teda miski häiris, kuid ei suutnud aru saada, mis täpsemalt. Nii need pinged järk-järgult kasvasid, kuni vahetusema otsustas esimesena minust loobuda, seletades seda mulle nõnda: I don’t find a way to your heart… (Ma ei leia teed sinu südamesse). Tol hetkel ajas see muidugi mind vihale, kuna elasin seal natukene alla kuu aja ning kellegi südamesse jõudmine võtab rohkem aega. Hiljem mõistsin, et see oli väga hea otsus.

Kolmas perekond elas veel ilusamas kohas, Baierimaal, väikeses külakeses mägede keskel. Mägesid nägin ma esimest korda elus ja siis ärgata iga hommik nende keskel ülesse oli imeline. Perekond erines teistest peredest täielikult. Nad olid väga jutukad ja kiirgasid positiivsusest – täpselt minu moodi. Alguses oligi kõik ilus ja lilleline, kuid eks neid konflikte ette tulnud nii suuremaid kui ka väiksemaid. Mõned olid tingitud sellest, et oli kohutav koduigatsus ja seda masendavat meeleolu valasin ka nende peale. Ma austan ja armastan seda perekonda väga, kuna nad leidsid selle tee minu südamesse, mida teistel oli raske teha. Nad nimetasid mind vahel kaktuseks, kes ei lase ligi, kuid siis suutsid nad ka minu südame sulama panna. Eriti hoolisin ma vahetusisast, kuna mul endal pole kunagi isa olnud, siis oli see minu jaoks väga uus.

Õõvatekitavad koletised ja välkuvad piitsad
Vau-moment olidki suured mäed ja vaade nendelt, kui tippu olin roninud. Teine suur vau-moment ja kultuurišokk tuli kaasa Krampuslaufiga. Ihkad sa täielikku adrenaliinilaksu? Tahaksid sa näha midagi või kedagi, pärast mida või keda näed sa veel terve nädala õudusunenägusid? Meeldivad sulle tondid, lärm, kuum vein ja piitsad, mis sind peksavad? Kui sa vastasid kõigile kolmele küsimusele jaatavalt, siis on novembri alguses Baierimaa Austria piirilähedane piirkond just sinule mõeldud! Kui nüüd lühidalt ja selgelt kirjeldada Krampuslaufi (Krampustejooksu), siis Krampused on pea kahe meetri kõrgused karvasteks hirmuäratavateks hiiglaslikke sarvedega koletisteks muudetud mehed, kes novembrikuu alguses teatud kuupäevadel tulevad välja ja piitsutavad ehtsate piitsatega inimesi. Eriti just neid, kes näidavad, et kardavad. Need, kes ohvriks juba langenud, ei pääse sinikateta jalgadelt. Lisaks peksmisele määrivad nad su näo söega ära. Õnneks on nende eest võimalik peitu pugeda, sest neid on kaugele kuulda oma kõlisevate kõlinatega. Mäletan, kui novembrikuu lähenedes küsisid palju klassikaaslased, kas ma lähen krampuslaufile. Mina muidugi ei osanud midagi selle peale kosta ja uurisin koheselt, et mis see on. Enamus vastas, et VÄGA KOHUTAV JA HIRMUS JA VALUS JA MIDA KÕIKE HALBA VEEL, aga meie läheme ikkagi, sest see on traditsioon. Ma mõtlesin, et nad teevad nalja, kuna milline normaalse mõistusega inimene läheb kuskile ja laseb end läbi peksta? Kuid mina olen ju Õnne, Eestist, ja mismoodi jätan mina sellele sündmusele minemata. MUIDUGI LÄHEN! Tegelikult ma lihtsalt ei uskunud teiste jutte ja arvasin, et niisama hirmutavad. Hostisa tõi mind õhtul siis linna ja sain kokku paari sõbrannaga. Ostsime kuuma veini (see oli niisugune pühatraditsioon, et lihtsalt ei tohtinud ostmata jätta) ja käisime ringi jõuluturul. Ühel hetkel kuuleme suurt lärmi ja röökimist ning see hetk, kui nägin esimesi sarvi ja seda koletise nägu, pidin äärepealt püksi tegema. Kui kõik jooksid ringi nagu segased, kuid samas naerdes, siis jooksin mina sel hetkel oma elu eest. Ma olin nii hirmunud ja alati, kui mingi tont, minu lähedale tulema hakkas, pugesin ma refleksist tingitult juba suvaliste inimeste vahele ja võtsin nende käest kinni, mille pärast pidin vabandama. Sel moel sain ka palju uusi tutvusi, sest kõik tahtsid välismaalast kaitsta. Mul õnnestus saada ükskord n-ö peksa sõbrannaga ning nagu sai öeldud, siis järgmiseks päevaks olid triibulised püksid garanteeritud. See kogemus oli mu elu kõige hulleim, õudsaim ja vingeim, mida kardan väga, kuid tahan väga ka uuesti kogeda.

Mida kindlasti Saksamaal teha?
Saksamaale minnes tuleks käia Oktoberfestil, mida kõik on alati kiitnud. Soovitan käia mägedes nii kepikõndi tegemas, mägironimist harrastamas kui ka talvel suusatamas. Erilised kogemused on garanteeritud! Kel julgust on, siis kindlasti tutvuda Krampuslauf’i traditsiooniga, mis on maailmas ainulaadne, ka Saksamaal ja Austrias on see vaid teatud piirkonnas. Lübeck on väga ilus linn, kuhu soovitan soojalt minna. Linn, kus on olemas kõik vajalik. Arvestada tuleb ka sellega, et kui te tahate tunda iidset Saksamaa kultuuri, siis Baierimaa on selleks kõige õigem koht. Mina elasin väga religioosses piirkonnas ja seal järgitakse traditsioone suure tähtsusega.

Klassiruum otse konteineris
Tavaline koolipäev erineb piirkonniti. Elasin põhjas ja elasin ka lõunas. Kirjutan sellest piirkonnast, kus ma rohkem viibisin ehk siis Baierimaast. Ärkasin kella 6 paiku, kuna tüdrukuna vajan ma ju kohutavalt palju aega enda valmis sättimiseks. Sain lõpuks tunda bussiga kooli sõitmist. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olen, et ma elan Eestis koolimaja kõrval. Saksamaal igapäev võidelda bussikohtade pärast, et mitte nagu kilud pütis seista ja lasta väikestel end mustaks teha. Koolimaja hooneid oli seal mitu, kuid peamine hoone nägi välja nagu villa ja oli roosat värvi. Seal paiknesid enamus klassid gümnasistidele. Ainult mul õnnestus pääseda just sinna klassi, mille õpilaste klassiruum paiknes ainukesena konteinerites (seal, kus ehitajad elavad). Nii me istusimegi terve päeva seal konteinerites. Eriti siis, kui talv oli ja õues oli külm (ega seal konteineriteski väga soojem olnud, kõigil olid kogu aeg joped seljas, mis mind kohutavalt häiris, sest kirjutada pole sugugi mugav, kui olla nagu kubujuss riides). Ained olid nagu meil, Eestiski, ainult et saksa keeles, millest ma aru ei saanud. Seega minu enamus tunnid möödusid raamatut lugedes, välja arvatud tunnid, kus õpetaja ei lubanud mul lugeda ja käskis mul kuulata teda, mis sellest, et ma ei saanud temast midagi aru ja suutsin vaid öelda: Jaa, Jaa! Konteineris oli ka kohvik, kust sai sooja toitu (snitšlit, kuumi võileibu jne), sinna mu raha enamasti läkski.

Lemmikaine, üllatus-üllatus, kes oleks arvanud, oli geograafia. See oli ainus aine, kus oli võimalik õppida nii inglise kui saksa keeles. Valisin muidugi inglise keelse grupi ja see oli nii-nii huvitav tund. Õpetaja oli palju näinud ja käinud ning see, kuidas ta kõigest rääkis, oli väga kuulama panev. Nautisin seda tundi täiel määral. Koolipäevad olid enamasti vaid kella ühe või kaheni, seega suur eelis Eesti koolisüsteemi ees. Huvitav asi selle kooli juures oli see, et õpilased ei käinud eriti klassist klassi. Enamasti viibiti terve päeva jooksul ühes klassiruumis (v.a. kunst, kehaline, infotehnoloogia, muusika ja religioon, mis asusid erinevates hoonetes) ja õpetajad käisid ise klassist klassi. Tunnid olid 60 minutit pikad ja vahetund oli iga paari tunni tagant.

Pool klaasi mahla, pool klaasi vett
Kui räägitakse, et sakslased kunagi ei hiline ja on kõiges täpsed, siis esimese poole laidaksin küll maha. Ajast ei tea nad midagi ja minul jäi küll mulje, et sakslaste jaoks on hilinemine stiilne. Teise poolega aga nõustun. Mäletan, kuidas esimese vahetuspere ema rääkis mulle, kuidas teda häirib, kui koduabiline vales suunas põrandat peseb ja kui näeb, et vaas on natukene vale nurga all. Siis peab keerama õiget pidi, sest nii need asjad ei käi (meenus kohe seriaal Monk). Viimases perekonnas sain alati riielda, et pesu valesti rippuma panen; nüüd saan kodus õiendada sama asja pärast. Kummal perel siis õigus on? Samuti tundus mulle üsna naljakas, kui osteti õuna- või apelsinimahla ja mahla kauemaks jätkumiseks kallati pool klaasi mahla ning pool klaasi vett. Mina aga kallasin ainult pool klaasi mahla (klaasid olid iseenesest juba päris suured), mis tegi täpselt sama palju välja, kuid riielda sain ikkagi, kuna ma ei säästa. Üldsegi oli mu viimane perekond väga säästlik. Nad isegi võtsid aega, kui kaua ma dušši all olen ja noomisid kohe, kui minuti liiga kaua olin olnud. Aga mis ma ikka öelda oskan – eestlastelgi omad kiiksud.