Kirsi Pruudel: Brasiilia on magusaarmastajate paradiis
Kui Brasiiliasse minekust teistele rääkisin…
Pere ning sõbrad olid väga toetavad minu Brasiiliasse mineku osas. Muidugi pandi suured lootused sellele, et ma mõne kohaliku endaga kaasa tooksin. Kahjuks pidid kõik mu tuttavad minus pettuma, sest tagasi tulin ikka üksinda.
Kohalike vahva meeleolu
Kõige suuremaks üllatuseks olid inimeste meeleolu ning suhtumine. Vabatahtlikud, kes meile lennujaama vastu tulid, olid kaasa toonud kitarri ning ülimalt positiivse meeleolu. Kogu bussisõidu laagrini veetsime lauldes, naerdes ning juttu puhudes.
Klassikaline perekond
Minul oli täitsa klassikaline pere: ema, isa, kaks õde ning vend, kes elas ning õppis teises linnas. Pereliikmetena läksid kirja ka viis õue peal tiirutavat kõutsi. Elasime väikese linna Gravatali piiril, ühekordses kivimajas.
Mida soovitab Kirsi kõigil Brasiiliasse minnes teha/näha/kogeda?
Kindlasti soovitaksin võimalusel proovida capoeirat (kohalik võitluskunst) ning üritada selgeks õppida samba põhisammud. Kindlasti tuleks tutvust teha kohaliku toidukultuuriga. Minu isiklikeks lemmikuteks olid açaí, šokolaadipitsad, brigadeirod ning pão de queijo. Brasiilia on magusaarmastajatele paradiis. Vaatamisväärsustest soovitaksin kindlasti külastada Iguassu juga ning Rios slumme (näiteks Santa Marta) ja Suhkrupeamäge.
Päikesekarva koolibussiga koju
Koolipäev kestis mul kaheksast kaheteistkümneni. Kaks tundi toimusid järjest vahetunnita ning seejärel oli lõunapaus. Koolis olid õppeained samad mis Eestiski. Koolipäeva lõppedes viis mind koju kollane koolibuss.
Segadus saiade ja nokudega
Alguses oli mul keelega veidi probleeme. Nimelt ei suutnud ma ã tähte õigesti hääldada. Probleem just sellepärast, et ma ei suutnud öelda pão (sai) vaid mina ütlesin pau (pulk ehk üldmõistes noku). Seega iga kord, kui ma tahtsin poest küsida pão de queijot, küsisin ma juustusaia asemel juustunokusid.
Džunglis laiskloomi ja alligaatoreid püüdmas
Kõige suurem wow-moment oli reis Amazonase vihmametsa. Veetsin nädala teiste vahetusõpilastega laeval, magasime võrkkiikedes ning toitusime värsketest puuviljadest, püüdsime piraajasid, ajasime taga laiskloomi ning alligaatoreid. Kogu selle aja veetsime tsivilisatsioonist eemal, puudus internet ning elekter. Elu oli nii rahulik ning muretu, ei olnud tähtis, mis päev oli ja mis kell näitas. Peale Amazonase reisi oli tõsine tahtmine oma telefon jõkke visata ja jätkata elu võrkkiiges põõnates.
Vajuta siia, et vaadata Kirsi Brasiilia tumblrit!
