Versailles’ lossis päikest jahtimas
Päev algas uniselt. Ja prantslaslikult, sest ikkagi pika sarvesaia söömisega! Taustaks tuli telekast kohalik telemäng, kuhu oli kutsutud erinevast vanusest paarikesi ja nad pidid teineteise kohta esitatud küsimuste vastuseid ära arvama. Vähemalt jäi selline mulje, kumbki meist pole prantsuse keelt õppinud. Nagu juba eelmises loos mainitud, siis Pariisis oli ilm üsna heitlik ehk jagus täiesti pilviseid, aga ka mõnusalt päikeselisi hetki.
Istusime pärast hilist hommikusööki ja põrandalt saiapuru koristamist (nende pikkade saiade lõikamisel lendab puru ikka igale poole!) rongi peale, mis suundus Versailles’ lossi ja selle juurde kuuluva meeletult suure pargi poole. Vikipeedia kohaselt on see “Euroopa suurim lossi- ja pargiansambel”. Olgu nii, aga rongi pealt maha tulles võttis meid ikkagi vastu üle tee asuv McDonalds ja tänavale pikitud suveniiripoed, kust võib mõne euro eest koju viia ühe postkaardi. Suuri rahvamasse ringi ei liikunud nagu internetist leiduvatelt suvistelt piltidelt näha võis. Loomulikult polnud turismiinfos järjekordi ja saime koheselt Versailles’ kaardi.
Juba kaardi pealt oli aru saada, et see pole paarikümne minuti pikkuse jalutuskäigu koht, vaid mõnel südikamal ajaloohuvilisel võtab erinevate parkide ja piirkondade läbimine vähemalt pool päeva. Kui lossis sees kõiki maale ja detaile jälgida ning teejuhti lugeda, siis juba see võtab enda alla mitmeid tunde.
Osa teekonnast turismiinfost lossini oli hetkeks üsna anonüümse ümbruskonnaga, aga siis võttis meid vastu uhke vaade Versailles’ lossile. Seal oli juba palju rohkem turiste igast maailma nurgast. Loss oli seest vapustavalt uhke ja järjest ühest saalist teise liikudes üsna aukartust äratav. Ainuüksi magamistoad olid väga uhked ja kuningal-kuningannal eraldi. Alati on äge end sellistes kohtades olustikku sisse viia ja kujutada ette, mis tunne oleks seal ise elada. Versailles’ on tõesti suure maa-ala peale ehitatud ja kuigi seal sagis pidevalt ringi nii teenreid kui õukondlasi, siis võib ikkagi ette kujutada ruumides väga palju tühjust. Üsna huvitav tunne oli end sel päeval asetada lossi asukate rolli ja üritada mõista tolles ajastus elamise tunnet.
Pärast Esimest maailmasõda restaureeritud lossikompleksist välja liikudes oli aeg jalutada ringi uhkes pargis. Kindlasti näeb see suvel kordades värvikirevam ja kutsuvam välja, aga talvel võis olla selle mastaapsus rohkem rõhutatud, kuna näha oli rohkem kaugusesse ja tühje välju. Pargis jalutades läks päike jälle pilve taha, nii et miinuskraadid hakkasid kimbutama. Otsustasime jätta pikemad avastusretked mõneks teiseks reisiks ja suundusime tagasi läbi lossihoone kompleksist välja. Enne seda õnnestus mõne eriti sügavmõttelise pildi teha…
Pool päeva oligi vaikselt möödumas, nii et hakkasime söögipoolist otsima. Restoranihinnad on Versailles’ laes igal ajal! Tuletasime meelde vana reisitõde, et Aasia ja Lähis-Ida toidukohad on enamasti rahakoti suhtes hoolivamad. Mõeldud-tehtud, varsti leidsime end ühest räpasest Liibanoni toidukohast, kust tellisime fritüüritud roa (paneeritud liha koos sinihallitusjuustuga) koos salatiga. Söömise ajal viskasime radiaatorile mõned riided üles soojenema, et oleks mõnusam talvekülmale vastu astuda.
