Tantsuässad proovisid Torontos teeseenejooki
Istanbuli ja Torontot lahutavad lennutiivul 11 tundi. Kui kella kahe paiku lennukile astusime olime kindlad, et meid ootab ees kiire ja valutu lend. Istekohtadega vedas – lennuki lõpus omandatud kahekohalised istmed kindlustavad kiire toidu saabumise ja ei pea kartma, et mõni eriti jutukas või ebahügieeniline tegelane end meie kõrvale sisse seab. Kui pool lendu oli läbitud, hakkas peale tikkuma tüdimus. Filmi vaatamine ei tundunud ahvatlev ja lennul jagatavate võileibade konsumeerimine ei pakkunud peale viiendat võikut enam pinget. Mingist hetkest muutusid käed hoolimata ohtrast veetarbimisest kuivaks ja juuksed ning tekk talumatult elektriseerituks. Istanbuli aja järgi pidime Torontosse jõudma kella kolme paiku öösel. Minu jaoks on lennukisõit reisimise kõige ebameeldivam osa. Ma ei ole veel osanud leiutada ühtegi poosi, mis lennukis magamise mugavaks muudaks. Ühes asendis surevad jalad ära, teises hakkab vibreeriv lennukisein pead põrutama, kusagil tagapingis kisab mõni beebi ja keegi ees soovib häälekat oma istmelt lahkuda. Lennuki maandumise hetkeks olime vähesest unest ja dehüdratsioonist segaduses. Peale piirikontrolli asusime bussipeatust otsima, kust edasi linna pidime sõitma. Peale väikest segadust selgus, et Toronto lennujaamas müüb bussipileteid Monex, mis muidu tegeleb rahavahetusega. Neiu, kes meile pileteid müüs küsis viisakalt, kust me tuleme ja kui vastasime talle, et oleme Eestist, vaatas ta meid hetkeks segaduses pilguga ja siis vastas säravate silmadega: ” Ah..Süüria! Mul on seal tuttavad!”
Viimaks jõudsime ülekonditsioneeritud bussi peale ja alustasime oma paari ümberistumist ja metrood sisaldavale pooleteisetunnisele teekonnale hotelli poole. Tänu pikale lennureisile toimus see kõik justkui läbi pika vine ja viimaks hotellituppa jõudes oli ääretult mõnus rammestunult voodile vajuda.
Tuba oli ruumikas ja seal oli koguni kaks suurt voodit
Hommikul hotellist väljudes nägime veidi puhanuma peaga Toronto äärelinna.
Kodu Torontos veedetud päevadeks
Järgmisel päeval hüppasime kiirelt läbi hiigaslikust ja jääkülmast toidupoest ning sõitsime Ontario Science Center`isse. See on hiiglaslik teaduskompleks-muuseum, mis oma põhiideelt meenutab Ahhaa keskust. Keskuses oli meeletult erinevaid atraktsioone alates hoonesse sisseehitatud vihmametsast ja lõpetades võimalusega mängida vasakukäelistele mõeldud kitarri ning samal ajal ekraanilt valitud helistikke ja noote jälgida.
Vihmametsa rekonstruktsioon, kus võis liblikaid lendlemas näha
Peale paariminutilist tantsupõrandal hüppamist kroonis meid taoline tiitel
Laud, kuhu peale erineva suuruse ja kujuga klotse asetades sai luua oma muusikalugusid, üliäge!
Väike veebikaameraga tehtud pilt kuvatud keset keskuse saali
Uurisime ennastunustavalt atraktsioone, kui keskuse sulgemise heli tuletas meile tühjenevaid kõhte meelde. Keskusest väljudes hüppasime bussi peale ja sõitsime Hiinalinna. Jalutasime natuke aega isuäratavat toitu otsides. Viimaks leidsime varjatud toitlustusala, kust sai imemaitsvat Hiina toitu suurlinna mõistes äääretult hea hinnaga.
Õhtul jalutasime Toronto kunsti- ja meelelahutuskvartalis, ühtäkki nägime väikeses toidupoes silti, et seal on müügil Kombucha. See on teeseenejook (kusjuures eesti keeles tuntakse seda nime all vene millimallikas), mis on magustatud jahedas tees kasvav mikroobiderühm. Teele on omistatud igasuguseid raviomadusi, kuid tegelikult teaduslikult tõestatud ei ole neist ükski.
Õhtul käisime toidupoes, kus lõpmatuse poole küündiv magusariiul ajas suu vett jooksma!
