Meduusid, oravad ja linnaseiklused Kanadas

Hommikul ärgates läksime esimese asjana hommikusöögijahile. Kanadalaste seas on väga populaarne kohvi ja bageleid (rõngassaiu) pakkuv Tim Horton`s. Kujunduselt ja teenindusstiililt McDonaldsit meenutav söögikoht on aga kõvasti tervislikum alternatiiv. Muidugi on seal ka parajalt ebatervislikumaid valikuid nagu näiteks oreotäidisega sõõrik. (Me lihtsalt pidime tellima!) Oma hommikusööki mugides üritasime paika panna päevaplaani.

Bussi peale minnes hämmastas meid Kanada transpordisüsteem. Kõik sisenevad eesuksest, väljuvad keskelt. Bussijuhi kõrval on masin, mis kontrollib pileti valiidsust. Vajaduse korral saab pileti ka bussijuhi käest. Sõiduk peatus iga tänavanurga peal. Kui soovisid kuskil maha minna, aga ei teadnud täpselt peatust, sai juhi käest järgi küsida. Näiteks, kui soovisime Teaduskeskusesse sõita, ütlesime seda bussile astudes, kui õige peatus saabus andis bussijuht sellest meile teada ja soovis veel ka kena päeva jätku. Üleüldse oli bussides kõvasti rohkem personaliseeritud lähenemist, näiteks andis bussijuht teada, kui kusagil oli soodne koht ümberistumise tegemiseks. Kui keegi kaasliiklejatest liiklusmärgi taga mökutas või muul viisil reegleid rikkus, asus juht koos oma reisijatega elavasse vestlusesse või väljendas oma pahameelt aknast kommentaare karjudes.

Hommikupooliku otsustasime veeta Ripley akvaariumis.  Seal õnnestus meil brožuuri kohaselt näha üle 16 000 veealuse olendi. Tegelikult sisenesime väga rahvast täis keskusesse, kus esialgu tundus, et iga akvaariumi sisse piilumiseks tuleb läbi murda rahvamassist, mis mõne rokk-kontserdi häbisse jätaks.

Mida rohkem keskuse sügavustesse jõudsime, seda läbitavamaks see muutus. Hiiglaslik akvaarum oli jagatud erinevate eluolustike järgi erinevateks osadeks. Näiteks leidus seal mitu suurt klaasnõud Kanada enda kaladega, üks meie lemmikuid oli aga meduusidega täidetud ekspositsioon.

Veel oli võimalik Ripley`s paitada raid ja  seista iseliikuval lindil, samal ajal panoraamvaates erinevaid haisid-raisid ja muidu kirevaid veeloomi imetledes.

Peale akvaariumikülastust jalutasime järve äärde ja pikutasime seal paarkümmend minutit päikest nautides. Veidi hiljem sõitsime metrooga Toronto ajaloolisesse linnaossa. Äikesetormi hirmus me väga pikalt ringi ei uidanud, aga meil õnnestus märgata ühes pargis ringi tormavaid oravaid. Nad ei tundunud inimesi eriti kartvat ja peale väikest saiapuruga meelitamist sai ka ühele neist pai tehtud.

Linna kohal olid hirmuäratavad äikesepilved ja lootuses, et vihm kogu vaadet ei riku, liikusime kiirelt CN toweri (Toronto teletorn) poole. Kuivõrd lootsime näha vaadet teletornist õhtukumas ja pilkases pimeduses, pidime enne sisenemist veidi aega parajaks tegema. Jalutades imestasime märgates tänavatel suurt massi teismelisi tüdrukuid mööda voorimas. Fännisärke märgates sai selgeks, et teletorni lähedal leiab aset One Directioni kontsert, mis noored neiud kodunt välja on meelitanud. Kontserdimaja ümbruses müüdi hingehinna eest igasuguseid nipsasjakesi, kuhu bändiliikmete nimed või näod peale olid graveeritud. Järjekorrad neile esemetele olid aga pikad.

CN Towerisse sisenemise ajaks oli ilm veidi paranenud. Liftiga ülessesõiduks oli moodustatud järjekord. Pidime veidi ootama, aga siis hakkas peale teekond, mis kestis 45 sekundit ja viis meid 356 meetri kaugusele maapinnast. Ükski teine ehitis Torontos ei pürginud pooltki sellisesse kõrgusesse. Ühelt poolt saime jälgida lennujaama, kus lennukid vahetpidamata õhku tõusid ja maandusid, teisel pool olid taevalaotust ehtimas pilvelõhkujad, mis pimeduses maagiliselt tuledesse süttisid.

Teletornis leidus ka maailma kõige kõrgemal asuv veinikelder

CN Toweri üheks turistide meelisatraktsiooniks oli klaaspõrand, mille peal istudes, seistes või lamades sai kogeda vaadet otse alla. See oli ka üks eelistatumaid pildistamiskohti. Vedelesime veidi aega põrandal, oodates head aega, et heita pilk Torontole veel kõrgemalt, nimelt CN Toweri Skypodist. 447 meetri kõrgusel asuv vaateplatvorm pakub hingematvat vaadet kogu linnale.

Hilisõhtune bussisõit tagasi hotelli oli omaette kogemus. Kaassõitjaks oli veidi ülekaalus naine, kes hakkas ennast ümbritsevatele hoolega oma kaalukaotuslugu rääkima. Nimelt osales ta programmis, kus pidi kõigest pilti tegema, mida päeva jooksul oli ära söönud. Ta kurtis, et programm ei ole teda aidanud ja ta ei soovi ennast enam alandada. Järsku märkas ta silmanurgast meid ja kuna oli kuulnud meid võõras keeles rääkimas, küsis ta, kas oleme pärit Venemaalt. Seejärel astusime vestlusesse, mida iga eestlane reisil käies on kindlasti pidanud. “Ei, me ei ole Venemaalt, vaid Eestist. Eesti asub Soomest allpool ja Venemaa on meie idanaaber.” Naise nägu selgines Soome kohta kuuldes ja ta nentis kiirelt, et on aasta Kreekas elanud. Seejärel lausus ta midagi, mida me ei olnud veel varem reisides kuulnud. “Ahjaa, et Eesti on siis nagu Soome all? Ja mõlemad tegelikult kuuluvad ju Hollandile, eksole?”