Kui 112 valimine tuletõrjet ei too

Tihedamast vihmametsast välja tulles võis lagedamatel aladel näha üksikuid majasid, mis olid ehitatud õlgedest ja kergest puidust. Piirkonnas elab palju hõime, kes elavad lääne inimeste jaoks tõeliselt askeetlikult. Majades sees on ainult magamisase ja mõned isiklikud asjad, ümber maja jooksevad ruigavad rõngassabad, kaagutavad kanad ning mõnes kohas valvab elamist koer.

Kõndisime just ühel sellisel alal, kui äkitselt oli õhus kerget vinguhaisu tunda. Varsti avaneski vaade kaugemal leegitsevale majale, mis oli kuulu järgi meelega põlema süüdatud. Üks kohalik rääkis meile selle peale loo, kuidas ta oli väiksena tulega mängides peaaegu terve küla maha põletanud. Praeguseski olukorras poleks paari kuu pärast nalja olnud, selleks ajaks on õhk ja maa palju kuivem ja ümbritsevad alad oleksid kergesti süttinud.

Harjumatu on vaadata põlevat maja ja mõista, et selle perekonna ja eluaseme saatus ei ole ei sinu enda ega kellegi teise teha. Tuletõrjet nii kauges paigas ei eksisteeri. Jõgi asub kilomeetrite kaugusel ja ühtlasi on see küla ainus veeallikas. Kohalike reaktsioone nähes oli aga aru saada, et maja põlemine ei ole tolles paigas samalaadne tragöödia nagu see on läänelikus ühiskonnas. Tagasihoidliku planeeringuga maja saab püsti panna uues asupaigas ja elu läheb juhtumist hoolimata edasi.

Jah, seda vaatepilti nähes tekkis tõeliselt tsivilisatsioonist eemaloleku tunne, kuna keegi seda maja kustutama ei läinud ja endalgi polnud seljakotis oleva 3 liitri veega just palju ära teha.