Johanna Juhkam: Saksamaa on tõeliselt mitmekülgne
Mõni poetas pisara
Reaktsioone oli erinevaid, mõned olid esimesest hetkest peale väga toetavad ja elasid kaasa. Leidus ka neid, kes leidsid sellise ettevõtmise üpriski hullumeelsena olevat. Näiteks ei mõistetud, miks ma olen nõus minema aastaks kuskile ära ja seetõttu lõpetada gümnaasium aasta hiljem. Kuid kui ma teavitasin enda perekonda plaanist aastaks Saksamaale sõita, olid kõik koheselt üsnagi toetava suhtumisega. Lähedasemad sõbrannad on hiljem tunnistanud, et salaja sai pisaraid valatud, aga südames oli siiski olnud hea meel ja lohutati mõttega, et aasta pärast on sõbranna juba tagasi kodus.
Eestlane: kus on vaba wifi?
Konkreetselt esimese paari tunniga juhtus bussiga sõites selline “üllatus”, et oli näha linnaäärset osa, kus teeääred ei olnudki kõige puhtamad, isegi üsna palju prahti oli maas. See hetk on mulle tõesti väga selgelt meelde jäänud, kuna olin eeldanud, et kogu Saksamaa on laitmatult puhas ja korras. Lõpuks laagripaika jõudes olid kõik eestlased suures rõõmus oma nutiseadmed taskust üles otsinud, lootuses saada internetiühendust, et Eestis olijatele märku anda oma kohale jõudmisest. Aga mida ei olnud, oli vaba wifi-võrk, Eestist tulnud vahetusõpilased olid kõik hämmingus, et kuidas ühes puhkekeskuses ei ole vabavõrguga internetti. Need olid kaks kõige esimest n-ö tagasilööki, mis Saksamaal üllatuseks oli varutud.
Suure südamega perekond
Ma elasin ühes väga ägedas peres. Minu perekonda kuulusid ema, isa, õde, kaks venda ja kaks suurt koera. Kõik lapsed on juba isikliku elu peal ja ei olnud igapäevaselt meiega ühe katuse all. Paikkond, kus elasin asetseb Ida-Saksamaal Dresdeni linna külje all Großröhrsdorfis. Seesugune 6000 elanikuga küla kannaks Eestis küll väikelinna mõõtmeid, aga Saksamaa mõistes pole kuigi suur asula. Ametilt oli vahetusema näo- ja lõuakirurg ja omab Dresdenis oma isiklikku praksist. Vahetusisal on oma tehnikapood, mis pakkus tehnikaga seotud teenuseid. Mul oli tõsiselt vinge pere, sest et nad on võtnud vahetusõpilasi oma perre juba 15 aastat. Ma ei ole oma elus kohanud veel inimesi, kelle süda oleks niivõrd avatud, et pakkuda kohta enda peres nii paljudele eri kohtadest tulnud noortele. Eriliseks teeb kogu selle protsessi see, et nad ise naudivad seda väga ja suudavad pakkuda piiritut armastust kõikidele lastele, kes on nende juures elanud. Lisaks kuuluvad perekonda kaks suurt koera. Kui vahetusõpilastest lapsed on need, kes peavad ajamöödudes oma kodumaale tagasi suunduma, jäävad saksa lambakoer Abi ja labradoripoiss Damian nende lasteks sinna edasi.
Koolitunnis palju arutamist
Tavaline koolipäev algas kell 7.30, see tähendab, et äratus helises juba veerand seitse. Üks õppetund kestis 45 minutit, juhul kui tunniplaanis oli kaks tundi järjestikku, siis pausi vahele ei tehtud. Üheski saksa koolis ei möödu koolipäev, mil tundides ei arutleta omavahel vastava teema üle. Tunni lõppedes tuli vahetada klassi, kus jätkus mõne teise aine tund. Kuna kool algas seal varakult, lõppes sellevõrra ka koolipäev varem, näiteks kell 14, kui ei osaletud huvitegevustes.
Palun ajalookreemi!
Keeleeksimusi tuleb võõrkeelses keskkonnas alguses ikka ette. Kõige tüüpilisemad intsidendid olid need, kui lihtsalt pool räägitavast informatsioonist jääb arusaamatuks ja ei tea olulist fakti, näiteks millal-kuhu minna tuleb. Kõige naljakam juhtum leidis aset apteegis, kui ma soovisin osta näokreemi. Saksa keeles on mitmeid üksteisele sarnanevaid sõnu, näiteks ajalugu (Geschichte) ja nägu (Gesicht). Mulle ei jäänud alguses üldse meelde kumb sõna mida tähendab. Seetõttu juhtus ka see, et ma läksin apteeki, paludes müüa mulle näokreemi asemel hoopis ajalookreemi. Müüja andis pearaputusega mõista, et talle ei jõudnud minu soov kohale. Teades, et kehakeel on võõrkeele õppija ainuke keel, millega end selgelt väljendada saab, alustasin mina oma põskedel ringjate liigutustega ja laususin enesekindlalt veel otsa: “Geschichte, Geschichte.” Jah, aimate õigesti, apteeker küsis Gesicht? Ja ulatas mulle soovitu, saime mõlemad naerda.
Teine keelega seotud lugu toimus Austrias perega suusareisil olles. Sõitsin koos hostemaga köisliftiga mäkke, kui nõlval oli näha väga õnnetult kukkuvat suusatajat ja kuulsin enda kõrval istuva inimese suust: “Issand jumal, kas sa nägid?” Ma läksin elevile ja hakkasin kahe eestlasega rääkima, üles jõudes ütlesid noored: “Oi, sa räägid nii head eesti keelt.” Ma olin väga segaduses ja hakkasin koheselt neile seletama, et mina olen ka emakeelelt eestlane, mitte sakslane, kes on oma vahetusaasta Eestis veetnud. Vestluskaaslased hakkasid kaastundlikult naerma minu tugeva aktsendi üle. Neile oli jäänud minu eesti keele tõttu mulje, et ma ei olegi emakeele poolt eestlane. Konkreetne näide, kuidas pikalt teises keelekultuuris elamine mõjutab emakeeles kõnelemist niivõrd palju.
Saun … ja bassein!?
Kõige sügavamalt on mul vau-momendina meeles hetk, kui ma esimesel hommikul oma uues kodus üles ärkasin ja mõistsin, kui suures majas ma elama hakkan. Tegemist oli üle 100 aasta vanuse villaga, milles oli kokku neli korrust. Trepihall oli läbi kahe korruse koos suure massiivse puittrepiga ja kolme meetri kõrguse värvilise vitraažaknaga. Majas oli väga palju tube ja isegi saun. Oli väga vähe tõenäoline, et vahetusaastal tekib üldse võimalus sauna saada. Kogu see vau-tunne, ei lõppenud lihtsalt majaga: kui läksin aeda jalutama vaatas mulle sealt bassein vastu. Sellist asja ei oleks osanudki oodata, et kellelgi võiks hoovis bassein olla.
Mida Saksamaal kindlasti teha?
Ma soovitaksin kindlasti külastada erinevaid linnu, sest Saksamaa on väga mitmekülgne. Inimestele, kellele meeldib väga ajalugu ja kultuur saaksid külastada Dresdeni või Bremeni. Mõlemas linnas on elanikke poole miljoni ringis, linnast voolab läbi imekaunis jõgi, mis muudab üldist linnaõhustikku hubasemaks. Dresdenis on maailmakuulus ooperimaja, kus 19. sajandil esitleti mitmeid praeguseks ajaks maailmatuntuks saanud heliloojate loomingut. Hamburg on samuti väga eriline sihtkoht oma olemuse poolest. Linn, kus saab kõike: uudset arhitekturi, vanaaja loomingut kui ka kaubandust. Hamburgis soovitan tee armastajatel külastada teekohvikut, mis on teenautlejate tõeline paradiis koos väikese muuseumiga.
Söögi poolelt ma ei saa kindlasti mainimata jätta Bratwursti, mis on tõeline Saksamaa tunnushitt. Teine toit, mida mina esmakordselt Saksamaal sõin oli Döner. See kujutab endast saia taskusse pandud kebabi koos salati ja kastmega. Pööran tähelepanu sellele, et Döner, kui selline, sai alguse Saksamaal elanud türklastest. Kahjuks tol korral seda ei patenteeritud ja nüüd on igaüks õigustatud Dönerit pakkuma. Nii suuremates kui ka väiksemates linnades leiab iga nurga pealt putka, kust seda endale saab osta.
