Laura Tamm: Paraguay – mangomoosi ja palmipuude maa

Kus see Puruguay asub?
Kuna mu esimene riigivalik oli Soome, olid enamus inimesi õnnelikud, kui teatasin, et ma otsustasin hoopis kuhugi kaugemale minna. Samas ei teadnud mitte keegi, kellele ma oma plaanist rääkisin, kus Paraguay asub. Kuna ma ausalt öeldes ka ise Paraguay kohta veel midagi ei teadnud, ei häirinud mind küsimused stiilis “Mida sa seal Brasiilias teed?”, “Mis keelt Uruguays räägitakse?” ja “Kus see Puruguay asub üldse?”. Lisaks olid paljud, eriti perekond, väga mures, kuna läksin nii kaugesse ja tundmatusse kohta täiesti üksinda.

Fototõestus, et isiklikust ruumist ei tea seal keegi midagi

Üllatav eksootilisus
Kõige esimesena üllatas mind loodus, värvilised linnud, palmipuud ja puuviljapuud. Teiseks oli teistsugune inimeste tervitusviis – kaks põsemusi. Lisaks veel see, et meie kodus elas ka koduabiline, mis oli minu jaoks midagi väga harjumatut.

Vahetusperega

Vahva perekond
Minu perekond koosnes arhitektist isast, veebidisainerist emast, minuvanusest õest ja noorest neiust, kes koduabilisena kodu eest hoolitses. Elasime pealinnas suures korteris. Ema ja isa käisid esmaspäevast reedeni tööl, neil olid väga pikad tööpäevad ja seetõttu nägime nädala sees ainult õhtusöökide ajal. Õega seda probleemi polnud, kuna käisime ühes klassis. Umbes kord kuus käisime perega nädalavahetusel maamajas, kus tegime koos süüa ja puhkasime end looduses linnakärast välja. Suvevaheajal käisin vanematel ka töö juures abiks. Ma olen oma vahetusperega ülimalt rahul. Nad mängisid selle aasta juures väga suurt rolli.

Alati ei saa Google Mapsi usaldada, ehk pilt sellest kuidas me täiesti ära eksisime

Tõeliselt teistmoodi koolielu
Tavaline koolipäev algas kell 7.20, ärgata tuli juba kell 6.30. Tunnid olid tavaliselt paarikaupa, kokku oli 11 tundi. Minu jaoks oli vähe tunde, kus ma kaasa suutsin teha, kuna lisaks keelebarjäärile häirisid mind veel pea olematu tunnidistsipliin ja väga aeglane töötempo. Õpilased ja õpetajad käitusid tihti pigem sõpradena, seetõttu kulusid tunnid tihti hoopis isiklike juttude rääkimiseks. Parim osa koolipäeva jooksul oli tunniajane söögivahetund, mille veetsin alati koos oma sõbrannadega paralleelklassidest. Lisaks nautisin väga kunstitunde. Ka kehalise kasvatuse tunnid olid toredad. Koolipäev lõppes kell 16.00 ja esimestel kuudel olin koju jõudes rampväsinud, kuna minu jaoks oli kogu see lärm, võõras keel ja inimeste temperamentsus väga väsitavad. Aasta lõpuks aga olin sellega täiesti harjunud.

Mida Paraguays teha?
Kui reisida Paraguaysse, tuleks kindlasti varuda rohkem aega. Paraguays on kohutavalt ilus loodus, mille nägemiseks on vaja sõita veidi linnast välja. Seal on vihmametsasid ja imelisi veejugasid ning on ka savanne, kus on võimalik näha suuri kiskjaid. Paraguay pealinnas Asuncionis ei ole palju tähtsaid ajaloolisi mälestisi, kuid kogu linna arhitektuur on vana ja tekitab suursuguse tunde. Niisiis tasub kindlasti linnas ringi jalutada. Kindlasti tuleks proovida traditsioonilist juustupirukat chipat, mida müüakse kesklinna tänavatel ning ka värskendavat külma jooki mate lehtedest nimega terere. Ekstreemsusi armastavad inimesed võiksid sõita liinibussiga, kuna enamus busse on ilma konditsioneerita, sõidavad liiga kiiresti, peaaegu alati üritab keegi seal midagi müüa või lauluga raha teenida. Kõige tipuks saab bussist välja, kus iganes, uksed avatakse kella helistamise peale ja soovi korral saab sõidu pealt välja hüpata. Teine ekstreemne koht on Mercado 4, mis on ülisuur turg, kus müüakse kõike. See on alati ülerahvastatud ja palav, kuid seal kohtab huvitavaid inimesi ja leiab ülisoodsaid asju. Ma usun, et Paraguay on riik, mis alguses on segadusse ajav ja šokeeriv oma ülirahuliku suhtumise ja temperamentsusega ning turistina võib olla raske aru saada selle riigi võlust. Eriti kaugeks võib see jääda, kui valida mugavamad valikud nagu hotell, takso ja kallid restoranid. Kõige paremini saab sellest aga aru siis, kui elada nagu kohalik kohalike keskel. See pole sugugi mitte raske, kuna ma ei usu, et on olemas paraguaylasest külalislahkem rahvas.

Turg turistidele

15 kraadi – talvejope selga!
Talvekuudel, kui õues oli 15 kraadi, pidasin ma väga veidraks seda, et paljud noored kandsid talvesaapaid, jopesid ja mütse. Küsisin siis oma õelt, et kas tõesti on nende arust nii külm, mille peale ta vastas, et tegelikult kantakse talveriideid lihtsalt moe pärast, kuna on ju talv. Suve alguses polnud ma Paraguay ilmaga veel päris harjunud ja ühel päeval, kui õues oli pea 40 kraadi tuli mul peale kooli geniaalne idee osta tänavalt omale paari euro eest arbuus. Kahjuks ei mõelnud ma ostuhetkel kõige suuremat arbuusi valides oma kodutee peale, mis oli mitu kilomeetrit suures osas mäest üles minekut. Koju ma kuidagi sellega igastahes jõudsin, käed krampis ja valusad veel mitu päeva pärast seda. Veel said palju imestunud pilke mu toitumisharjumused. Kakaod peeti seal paksuks minemise aluseks, hommikusöögiks ei sobinud mitte midagi peale röstsaia, niisiis oli mu pere ülimalt šokis nähes mind hommikusöögiks eelmise päeva pitsat kakaoga söömas. Ilmselt ma olin ainus inimene kogu linnas, kes pidevalt dieedi peale ei mõelnud.

Ma armastan neid veidraid, värvilisi tänavaid

Õpetussõnad mangomoosi keetmiseks
Üks suurim üllatusmoment oli see, kui telekas näidati “Klass”-i, kuna ma polnud veel ühtegi Paraguaylast kohanud, kes teaks, kus asub Eesti. Teiseks oli üllatav see, kui ma käisin maamajas olles mangosid korjamas ja suvalised inimesed mulle appi tulid ning üks mees rääkis pikalt, kuidas mangodest head moosi keeta. Kõige viimasel õhtul enne kojusõitu sai tõeks mu suur unistus: kohtuda oma lemmiku Paraguay lauljaga. Nimelt nägime me teda juhuslikult ühes söögikohas. Sain temaga lõpuks ometi pilti teha ja minu suureks imestuseks ütles ta, et on mind oma kontsertidel näinud.