Paljalt võrkkiikega vihmametsa sügavustes
Laose-Kambodža piirialadel asuvate džunglite sügavustes seiklemine oli lihtsalt fantastiline kogemus!
Hommikuti andis päevavalgus märku, et on vaja teele asuda, kuna isegi osavaimal Tarzanil võib pimedas õige suuna leidmisega raskeks minna. Vihmametsas trekkimine tähendab kohati parajaid väljakutseid, aga iga pingutus on väärt puutumata looduse poolt pakutavate elamuste nimel. Hea tunne valdab juba pärast mõne keerulisema raja edukalt läbimist või oma sisemist tsirkuseartisti proovile panevate bambusritvadest ehitatud “sildade” ületamist. See on alles algus. Vahel lisandub eelmainitule tunne nagu oleks ootamatult elusuuruses botaanikaaeda sattunud, kuna ümbritsev loodus on niivõrd metsik ja taimed on küll tuttavad, aga kodumaistest sugulastest kordades suuremad. Teinekord avaneb mõnest kõrgemast punktist vaade, kus silmapiirini laiub sügavalt roheline vihmamets. Ühest sellisest looduslikust vaatepunktist laskumine oli tõeliselt lõbus, sest kummalisel kombel meenutas see toiming talvist kelgutamist. Miinus kelk. Nimelt oli see nõlv väga järsk ning kaetud tolmu ja kividega, nii et kahel jalal sealt alla kõndida ei saanud. Seega tuli hoopis seljakott seljas ja paks tolmupilv taga mäest alla “kelgutada”. Sel aastal tuli vastlapäev varem kui tavaliselt.
Ööbimine oli keset metsikut loodust võrkkiiges! Muidugi sai ööseks õhukese võrgu peale tõmmata, et putukad ja muud elukad krae vahele ei pääseks. Omaette kogemus oli juba ööpimeduses taskulambi valguses metsas ringi liikuda. Valgusvihku puulatvadesse suunates võis näha lendkoeri! Jah, sellised loomad on päriselt olemas (vaata siia)! Pimeduses ärkabki kogu vihmamets ellu, nii et magamispaiga ümbruses võis kuulda kõikvõimalikke häälitsusi, puude raginat ja huilgeid. Üks maagilisemaid hetki oli see, kui hämaruses lendasid mööda helendavad tiibadega jaaniussid. Kui taskulambi patareid otsa lõppevad, siis on need ainsaks valgusallikaks!
Jah, see on liptoni tee! Aga see pole mitte tavalistes tassides, vaid hoopis bambuse varrest tehtud kruusides. Bambus on seest õõnes, nii et sobib suurepäraselt selliste improviseeritud jooginõude valmistamiseks.
Kohalik teejuht õpetas mitmeid praktilisi nippe vihmametsas ellujäämiseks. Selgus, et matšeetega ühe puu juuri katki lõigates on võimalik nende seest puhast vett ammutada. Palju pole vaja pigistada, piisab hambaarsti kabineti toiminguid meenutavalt AA! öelda ja samal ajal puujuurt suu kohal hoida. Kergelt kihisevat vett tuleb ühest juurest päris korralikult. Peale selle sai leitud taimi, mille varte sisu kõlbab söömiseks. Pisut kibe oli, aga keset vihmametsa toitu otsides on see vast viimane mure. Samuti sõime ühel õhtul džunglijõest püütud väikeseid krabisid ja need olid imemaitsvad pärast lühikest aega lõkkel küpsetamist. Selliseid asju oli ülimalt lahe õppida, kuna nende peale ise metsikus looduses liikudes tulla ei saa. Muidugi on võimalik netist ja raamatutest lugeda, aga oma silmaga nägemine ja käega katsumine on ikka teine asi.
