Kuidas ma Angkor Wati templites käisin
Angkor on Kagu-Aasia üks külastatumaid vaatamisväärsusi. Hiiglaslik 400-ruutkilomeetrine templikompleks toidab paljuski Kambodža riiki oma iga-aastase turismivooluga.
Viise templite külastamiseks on mitmeid. Angkor asub linnast mitu kilomeetrit väljas ja templid on laiali suure maaala peal, seega jalgsi liikumine ei ole populaarne valik. Paljud turistid rendivad endale jalgratta ja asuvad juba enne koitu oma hotellide eest usinalt väntama. Teeolud on halvad, seega meenutab augulisel teel väntamine pigem jalgrattaga riisipõllu ületamist. Olin päev varem Siem Reapi avastamiseks endale jalgratta rentinud. Sõiduvahendi eluiga oli võrdne minu omaga, vändates kiilus kett tihtipeale kinni, keset sõitu oli palju olukordi, kus kartsin, et jalgratas minu all lihtsalt tükkideks laguneb. Päevarendi eest maksin oma hotellile 2 dollarit, seega ei oodanudki paremat kvaliteeti. Enamus linnarattaid olid samalaadsed. Hiljem ühe ameeriklasega rääkides selgus, et ta oli omale rattarendist korraliku maastikuratta leidnud ja sellega päeva Angkoris mööda saatnud. Pimedas tagasisõit oli tema sõnul tõeline ellujäämiskursus olnud. Ta mainis aga, et mitmekesti sõita on kõvasti julgem. Kuna ei tundnud, et palavuse käes väntamine mulle sellel hetkel meeldinud oleks otsustasin jalgratta oma valikute hulgast maha tõmmata. Kõige populaarsem valik Angkori külastamiseks on mootortakso ja tuktuki rent. Viimase kasuks otsustasin minagi. Tuktukijuht korjab sind hotellist peale, viib väravateni, abistab piletiostuga ja koos saate paika panna soovitud marsuudi. Seejärel sõidate templid ükshaaval läbi. Tuktukijuht ootab iga templi juures, hea õnne korral võib leida juhi, kes templitest ka rääkida oskab. Parimad vaated templitele avalduvad päikesetõusul ja loojangul, seega ärkavad turistid pilkases pimeduses, et varajastel hommikutundidel teele asuda.
Und oluliseks pidades asusin teele tunduvalt hiljem. Hotelli ees tutvusin oma tuktukijuhiga, kellest sai selleks päevaks mu kaaslane. Kella 10ne ajal jõudsime peaväravateni.
Piletiostul väljastati mulle portreepildiga pääse. Peale paarikümneminutilist sõitu jõudsime esimese templini. Templi sissepääsude juures olid valvurid, kes pileteid kontrollisid. Angkori mõistes jõudsin templiteni tipptunnil. Mu ümber sagis palju turiste kogu maailmast. Puudu ei olnud ka kohalikest, kes kas giiditeenuseid, raamatuid, salle, postkaarte või midagi muud väga aktiivselt turistidele maha proovisid müüa.
Kogu tee ülesse esimese templi järsust trepist üritati mind veenda, et vajan kohe kindlalt raamatut Angkori ehituse ja ajaloo kohta. Tippu jõudes sain hetkeks rahu. Mind ümbritses roheluses loodus ja iidne tempel. Sattusin templi tippu hetkel, kui see teistest huvilistest ülerahvastatud ei olnud, seega sain rahus ette kujutada nüüdseks varemetes oleva endise impeeriumi kunagist hiilgust. Alla jõudes olin ääretult vajaliku raamatu hinna 30nelt dollarilt kaubelnud alla 5le. Teadsin, et ainuke võimalus raamatumüüjatest lahti saada on neile juba olemasolevat köidet näidata. Tuli välja, et raamatust oli ka tegelikult kasu, kuna sealne kaart ja kirjeldused andsid templiavastusretkele üht-teist juurde.
Olime sõitnud läbi mitu erinevat templit, kui laudteel järgmise templi juurde sammudes sain jutu peale ühe kohaliku Khmeri poisiga. Olles jõudnud varajastesse kahekümnendatesse oli noormees lõpetamas keskkooli. Kooli oli ta läinud mitu aastat hiljem, kui tavapärane, et lapseeas oma vanemaid põllutöödega aidata. Ta töötas oma vabal ajal templite juures turistidele nipsasjakesi müües. Kui küsisin talt, mida ta peale kooli lõpetamist teha soovib, ütles ta, et tahaks minna ülikooli, aga arvatavasti ei saa seda endale lubada, sest õppemaks on kõrge. Olles enne reisi uurinud ülikoolide õppemaksude kohta tahtsin hetkeks protestida, aga jõudsin oma keele õigel ajal hammaste taha panna. Bakalaureusekraadi saamine Kambodžas läheb keskeltläbi maksma 1500-2500 dollarit. Võrreldes ülikoolimaksudega mujal maailmas on see summa kõvasti madalam. Arvestades aga sellega, et miinimumpalk on 75 dollarit kuus, ja keskmine aastane sissetulek 750 dollarit, on summa üüratu.
Keskpäeva paiku sõidutas tuktukijuht mind lõunat sööma. Peatusime suure välja peal, mis oli täidetud erinevate toidukohtadega. Sajad plastikust toolid ja lauad olid asetatud suure telgi alla. Vanem proua juhatas mind vaba laua äärde ja ulatas menüü. Telgialune oli paksult rahvast täis. Menüüd vaadates imestasin, sest hinnad olid poole kogukamad võrreldes sellega mida templiterritooriumilt väljaspool leida võib. Menüü oli sama, palju riisi ja nuudliroogi. Peale tellimuse sisse andmist ootasin ligi 40minutit toidu saabumist. Rahvast oli palju, kokkasid vaid kaks ja ka teenindajad siblisid pidavalt arvukate turistide soove täites mööda telgialust ringi. Enne toidu saabumist sain tuttavaks kõrvallauas istuva isa ja pojaga. Jutu käigus tuli välja, et raamatu eest, mille mina 5 dollariga olin ostnud käis tema välja 25. Kauplemine on Kambodžas tavaline. Turistina nähake sind liikuva rahakotina. Riideid, toitu, suveniire ja kõike muud on võimalik saada poolmuidu. Hea on aga meeles pidada, et kaubeldes hinna liiga madalaks jääb kohalik ilma suurest osast oma väärtuslikust sissetulekust.
Peale lõunasööki sõitsin läbi veel kahest peamisest templikompleksist. Kohtasin ka paari ahvi, kes edevalt turistide kaamerate ees poseerisid.
Seistes Angkor Wat`i ees langes päike siiruviirulise taeva taustal aina madalamale. Päeva lõpuks tundsin, kuidas nähtud rahvamassid ja erinevad templid peas üheks suureks segamini lõngakeraks olid koondunud. Angkor on võrratu ja ei sarnane millegi muuga maailmas. Ülekülluse vältimiseks tasub kindlasti templites mitu päeva veeta.
Tagasi hotelli poole hakkasime liikuma peale päikeseloojangut. Tänasin tuktukijuhti päeva eest ja suundusin hotelli restoranis pakutavaid banaanipannkooke sööma.
