Miriam Nurm: mul ongi nüüd kaks peret

 

Kuidas pere plaani vastu võttis?
Mu pere suhtus sellesse võrdlemisi rahulikult, sest olin neile juba ligi aasta aega vahetusaastast jahunud. Kuna ma olin vahetult peale lepingu allkirjastamist kooli vahetanud, siis mu uutele sõpradele tuli see küll paraja üllatusena, et ma nüüd kohe lasen Prantsusmaale jalga. Aga nad olid (ja on siiani) väga toetavad kogu selle aasta vältel.

tumblr_inline_nf4zdqK30T1ruwq0w

Kultuurilised erinevused
Mind üllatas põsemuside tegemine. Olin küll kuulnud, et prantslased neid teevad, aga ma ei kujutanud ette, et nad teevad neid iga päev, mitu korda ja igaühel on oma viis, kuidas alustada, mitu teha jne. Pidudele saabumisel oli muidugi eriti tore, siis tuli hea tava järgi kõik kohalviibivad inimesed läbi musitada. Lõpuks muidugi harjusin ära ja Eestisse tagasi tulles tundus imelik, et kuidas ma siis tervitan inimesi, Prantsusmaal oli asi nii lihtsaks tehtud, kõigile põsemusid. Teine asi oli see, kuidas prantslased riides käisid. Suurel osal prantsuse noortest on korralik ja kena riietumisviis ehkki praktiliselt kõigil ühesugune – paljudest erinevatest materjalidest riided, mis olid musta värvi kuldsete ja hõbedaste lisanditega.

11391473_1616023805320869_6393477442426774641_n

Tõeliselt suur pere
Mu pere elas Kagu-Prantsusmaal, ühes Prantsusmaa suurimas regioonis, Rhone-Alpes regioonis. Täpsemalt elasime väikses külakeses Villars’is, Saint-Etienne’i külje all, mis on Lyonist umbes tunniajase sõidu kaugusel. Villars asub natuke üle 700 m kõrgusel ehk Suure-Munamäega võrreldes ligi kaks korda kõrgemal. Alguses kui kiiresti alla linna sõita, siis lõi mul aeg-ajalt isegi kõrvad lukku. Mul oli väga suur pere. Neli vanemat venda ja vanemad ehk minu soov saada omale vanem vend täitus neljakordselt. Kuigi kolm vanemat venda ei elanud enam kodus, siis tulid nad tihti oma peredega nädalavahetustel ja (rohketel) pühadel meile külla. Samuti elas meiega nädala sees minu prantsuse nõbu, kes käis ka Saint-Etienne’is koolis.

tumblr_inline_njex19hsl11ruwq0w

Koolipäeva tavad
Harilik koolipäev algas kella kaheksast ja kestis kella viie või kuueni, vahel ka seitsmeni. Kuigi need päevad võivad tunduda väga pikad, siis päeva keskel, kell 12 oli söögipaus, mis võis kesta 2-3 tundi. Paljud õpilased läksid sel ajal koju sööma või said kokku pere või sõpradega. Erinevalt Eestist, kus iga tunni vahel on väike 5-minutiline paus, siis Prantsusmaal olid 15-minutilised pausid peale kahte tundi.

IMG_1433

Sajab pudeleid lund!?
Järgnev lugu leidis aset suhteliselt aasta alguses. Mu prantsuse ema käis kord nädalas n-ö põllumeeste kokkusaamisel ja tõi sealt igasuguseid värskeid puu- ja juurvilju, mida ma polnud varem näinudki. Tookord ta tõi muuhulgas paberkoti roheliste ploomidega. Mina vaatasin neid nagu ilmaimet ja küsisin, et miks ta tooreid ploome tõi. Prantsuse ema aga ütles, et ma prooviks neid. Niisiis võtsin suure skepsisega ja proovisin üht, valmistades end ette kibedaks maitseks. Mu pere hakkas naerma nähes minu üllatunut nägu, kui avastasin, et need rohelised ploomid olid tegelikult täiesti küpsed. Teinekord pidin kirjutama koolis filosoofilist esseed. Kaua tehtud kaunike, eks ole. Pingutasin kõvasti, et erinevaid ideid välja mõelda ja argumenteerida ning otsisin sõnaraamatust keerulisemaid sõnu. Kui ma töö tagasi sain, siis oli üks lause eriliselt ära märgistatud punaste küsimärkidega. Selle asemel, et oma hoolikalt nikerdatud tööle kirjutada “sajab lumehelbeid”, kirjutasin, et “sajab pudeleid lund”. Omaette vaatamisväärsus on muidugi prantslaste maikuu. Iga töönädal on poolik ja nädalavahetused võivad olla kuni viis päeva pikad. Seda kõike prantslaste paljude religioossete pühade pärast, mis neile ajaloost on alles jäänud.

IMAG0292

Kaks peret
Vahetusaasta vau-momendid võivad tihti kõrvaltvaatajatele tunduda väga triviaalsed asjad, mis aga vahetusõpilastele on üüratu väärtusega. Näiteks vaatasime prantsuse keelset filmi ja avastasin, et saan kõigest aru ilma subtiitriteta! Aasta alguses oleks see olnud mulle kujuteldamatu. Samamoodi oli tundega, kui ma korraga oma perega reisil olles tundsin, et mul ongi nüüd kaks peret: eesti ja prantsuse oma. Nii uskumatu tunne oli end tunda pere liikmena, kui aasta alguses oli tegu täiesti võõraste inimestega.

douce france_nov14 111

Teod ja austrid on delikatessid
Kindlasti soovitaksin näha Prantsusmaad väljaspool turismipiirkondi. Prantsusmaa on väga mitmekesine riik, maalilistest väikestest küladest ja muinasjutulistest lossidest suurte ja elanikerohkete metropolideni. Ehkki näiteks Pariis ja Nice on puhkuse veetmiseks väga võrratud linnad, siis võib igaüks leida endale tõelise pärli natuke laiemalt ringi vaadates. Kulinaariasõpradel tasub kindlasti järgi proovida prantsuse delikatessid nagu teod või austrid ja tasub pärida ka piirkonna kohalike toitude kohta, mida sealsed elanikud suure armastusega valmistavad. Minu kodupiirkond, Rhone-Alpes, on võrratu maastikuga regioon. Eestlasena olid nende mäed orgude ja lossidega väga lahedad. Kui avaneb võimalus, siis võiks külastada Prantsusmaad ka aastavahetusel – siis süüakse ehtsat foie gras’d (hanemaksa-trühvlipasteet) ja juuakse kõrvale magusat veini nimega Monbazilliac.

Leave a Comment